Jüri Mõis

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Ekspoliitikust ettevõtja Jüri Mõis kirjeldab, kuidas tekkis sajandivahetuse paiku pinnas riigiettevõtete, eriti Tallinna Sadama kaasamiseks erakondade sponsorluskarusselli. Tallinna Sadama kohta arvati tema sõnul, et sealset raha võib võtta, sest see pärineb venelastelt.

Poliitika käib erakondade kaudu. Erakonnad võistlevad võimu eest ja võim jaguneb vastavalt valimistulemusele. Lisaks maailmavaatele määrab valimistulemuse suuresti turundus, mis on täielikus sõltuvuses rahalistest võimalustest. Eesti oludes «konkurentsis püsimiseks» ei saa liikmemaksudest ükski erakond piisavalt raha kokku.

1990. aastatel sõltus erakondade käekäik headest sponsorlussuhetest Eesti edukamate ettevõtetega, neilt saadi annetustena 90 protsenti või isegi rohkem rahalistest vahenditest. Taasiseseisvuse esimesel kümnendil toimis see süsteem minu hinnangul normaalselt.

Erasektor hakkas avalikku annetamist vältima

Loomulikult ei võtnud keegi Tallinna Sadama kassast hunnikut raha ega toonud seda parteikontorisse. Vaevalt et keegi sadama töötajatest või juhtivpoliitikutest raha üldse puudutaski.

Sajandivahetuseks oli ühiskonna läbipaistvus paranenud ja firmadele muutus erakondade rahastamine eluohtlikuks, sest annetajatele osutus mis tahes avaliku sektori tellimuse või hanke saamine võimatuks. Avalikkus nägi riigitellimuse saamise ja samaaegse poliitringkondade rahalise toetamise vahel korruptiivset seost. Nii hakkas erasektor vältima erakondade avalikku rahalist toetamist.

Erandiks võib lugeda mõnd suurärimeest (Aadu Luukast, Urmas Sõõrumaad jt), kes olid loonud juba vankumatud äriimpeeriumid, mis annetasid avalikult korraga kõikidele suurematele erakondadele. Lootuses saada väikest ärieelist või vähemalt hoida häid suhteid hakkas suur hulk mitte nii tuntud ettevõtteid erakondadele varjatud annetusi tegema, sest viimastel oli raha endiselt vaja.

Nii tekkis justkui kaks eraldi toetajate liiki: ühed, kes andsid raha tegelikult, ja teised, kelle nimel raha erakonnale maksti. Kõige selle kohta tuli pidada niinimetatud sisemist arvestust, et poliitilises siseringis oleks teada, kellelt kui palju missugust toetust tuli.

Rahade liikumist oli kõige praktilisem korraldada sularahas, sest nii-öelda hallis tsoonis tehingutele oli raske vormistada dokumente. Teine võimalus oli kasutada mittetõeseid ülekandeid, näiteks maksis sponsor oma firma reklaamtrükiste või meediakuulutuste sildi all kinni tegelikult erakonna omad, aga sellelgi olid piirid.

Kuigi ka aruannetes oli enamik käibest sularahakäive, olid erakondade kulutused valimiskampaaniate ajal hinnanguliselt umbes kolm korda suuremad, kui aruanded näitasid. Seda oli kaudselt võimalik arvutada, teades meediareklaamide ja muude kampaaniaelementide hindu ja umbkaudset mahtu ning kõrvutades neid erakondade finantsaruannetega. Raamatupidamise ja sularaha seadusi rikuti täielikult. Valitsenud «džungliseadus» erakondade rahaasjades lõi pinnase ka riigiettevõtete kaasamiseks sponsorluskaruselli.

Mäletamist mööda arutati 1999. aastal Reformierakonna eestvedamisel neid küsimusi paaril korral isegi valitsuse kabinetiistungitel, koalitsiooni tasemel kindlasti. Asi oli võtnud anarhia mõõtmed. Kõik koalitsioonierakonnad nõustusid, et vaatamata ametlikes aruannetes kajastatud tagasihoidlikele summadele on valimiseelsel perioodil isegi tänavapildis näha, et Eesti SKPst kulub liiga suur osa valimiskampaaniate rahastamisele. Kuidas seda vähendada?

Tulemusena loodi uus kord, mis põhiosas kehtib tänaseni – suurendati tunduvalt rahastamist riigieelarvest, mis pidi katma erakonna kõik mõistlikud kulutused. Senine peamine rahaallikas, juriidiliste isikute annetused, keelati. Püüti ka teha erakondadevahelist kokkulepet, et keegi raha enam firmadest ei pumpaks, aga seda minu teada tõsiselt ei võetud. Eraettevõtete osas on seis tänaseks ikkagi parem. Riigiettevõtete osas uus kord vist mõju ei avaldanud.

«Sadamast võib võtta, sest raha tuleb venelastelt»

Minu poliitikukarjääri jooksul käisid varjatud rahastamise kuulujutud eriti Tallinna Sadama kohta. Rahakangide juures olnud poliittegijate standardhoiakut võib kirjeldada selliselt, et kui võtame Tallinna Sadamast (mitte näiteks Eesti Energiast), siis me ei tee rahvale kahju, sest sadama raha tuleb venelastelt. Tagantjärele arvan, et see oli teatud mõttes isegi õige käsitlus, sest tänu töökogemusele tean ka transiidiäri tagatubade kirjutamata reegleid.

Tallinna Sadama põhiäri oli vedelkaupade laadimine ja selle hind kõikus kliendi jaoks vahemikus 4–12 dollarit tonn. Konkurentsi polnud, sest Tallinna Sadam on ju unikaalne. Selle kohta on majandustermin – hind ei olnud efektiivne. Laadimistöid teostasid terminalioperaatorid ja ma täpselt ei tea, kui suur osa tuli neil maksta ASile Tallinna Sadam, aga hinnapoliitikas oli lõtku sees igatahes küll. Lihtne oli rääkida mõnele kauge maa mehele, et me teeme sulle pool dollarit odavama laadimise ja sina too mulle veerand dollarit sularahas, minulgi on ülemused... Toornafta hind tõusis vahetpidamata sajandi algusest 2008. aastani. Kuldajal oli Tallinna Sadama aastane kaubakäive 30–40 miljonit tonni, nii et igasugust tööd ja igasugust leiba jätkus kõigile.

Ükskord sattusin poolkogemata Isamaaliidus ühele konkreetsele rahasaamise juhtumi jälgedele. Loomulikult ei võtnud keegi Tallinna Sadama kassast hunnikut raha ega toonud seda parteikontorisse. Vaevalt et keegi sadama töötajatest või juhtivpoliitikutest raha üldse puudutaski.

Minu omaaegse kapo-avalduse mõte oli kõige rohkem selles, et sadama läheduses võib raha kergesti «lendu tõusta» ja seda peaks jälgima. Majandusalastele väärtegudele ei saa üldreeglina tagantjärele jälile jõuda. Mingi info tekkimisel tuleb loota, et tegu kordub ka seadusesilma jälgimise all. Tallina Sadamas see nüüd nii läkski. Sellest saab vist Eesti uusajaloo kõige näotum juhtum.