Mihhail Lotman

FOTO: Margus Ansu

Südantlõhestavad pildid kolmeaastase Aylan Kurdi surnukehast... 71 lämbunud migranti Austriast leitud veokis... Vao pagulaskeskuse süütamine... võiks tuua veel kümneid ja kümneid näiteid, mis illustreerivad praeguse pagulaskriisi dramaatikat, kirjutab semitootik Mihhail Lotman oma blogis.

Aylan Kurdi (vasakul) ja tema vend Galib. Foto: Scanpix

FOTO: /AP

Igal tragöödial on mitu mõõdet, nende hulgas inimlik ja statistiline. Miks tekitab igas normaalses inimeses nii teravat kaastunnet, aga tihti ka meeleheidet ning koguni viha Aylan Kurdi juhtum? Miks ei tekita sama tugevaid tundeid temaga samal ajal hukkunud viieaastane vend ja teised lapsed, kes olid samas paadis ja said samuti hukka? Põhjus on lihtne ja paraku küüniline: Aylan Kurdist tegi meedia postuumselt staari, staaride saatus meid erutab, teised käivad statistika alla. 

Niisiis, kõigepealt veidi statistikat. Maailmas on umbes 70 miljonit pagulast. Neist enamus asub Aafrika ja Aasia pagulaslaagrites, kuid paljud, eriti Aafrikas, ei julge laagrisse asuda, kuna need ei pruugi olla sugugi turvalised. 

Euroopaski peaksime mäletama Srebrenica ÜRO turvaala tapatalguid; Darfuris ja Lõuna-Sudaanis juhtuvad sellised asjad regulaarselt; Kongos varjab enamik põgenikke end lihtsalt vihmametsas. Võiks tunduda silmakirjalik muretseda nende pärast, kes elavad halbades, kuid siiski mitte otseselt eluohtlikes tingimustes pagulaslaagrites või ööbivad Budapesti jaamas, samas kui me ei taha midagi teada Kongo vihmametsades redutavatest hõimudest, kelle mehed võidakse iga hetk ära tappa, naised vägistada, aga lapsed muuta sõduriteks.

Rassism ja ksenofoobia ei ole valge Euroopa pärusmaa, rassirahutused LAVis ületasid Euroopa meedia läve, kuid pole kaugeltki Aafrika kõige verisemad.

Meid vapustavad fotod Ungari raudteejaamast, Kreeka saartelt ja paljudest teistest Vahemereäärsetest kohtadest. Meid vapustavad nad seepärast, et see toimub Euroopas, peaaegu et meil, kuid paljudes maailma kohtades on sellised vaatepildid tavalised. Euroopaski on omad pagulased, Balkanilt, ennekõike Kosovost, Ukrainast, kus on mitmed piirkonnad muutunud suureks pagulaslaagriks.

Migrandid Ungaris, Budapesti rongijaamas. Foto: Scanpix

FOTO: FRANK AUGSTEIN/AP

Möödunud aastal 600 000 Euroopasse sisserännanut ei moodusta isegi 1 protsenti maailma pagulastest. Sel taustal ei oma kriisi lahendamise seisukohalt suurt tähtsust see, kas Eesti võtab vastu 200 või 3600 pagulast (viimasel juhul tõuseb see näitaja viie tuhandiku protsendini). See tähendab, et mingit reaalset panust kriisi lahendamisse Eesti ei anna ega ei saagi anda. Kõik muu on psühholoogia.

Psühholoogia on aga oluline ning sellel on reaalsed tagajärjed. Suured pinged Eesti ühiskonnas on reaalsed. See, et need pinged on tekkinud olematul pinnal, ei tee neid väiksemaks. Toome vaid paar sugugi mitte äärmuslikku seisukohta:

  • OK, kõiki ei saa päästa, kuid päästame vähemalt sadakond Aylani. Iga inimelu on hindamatu väärtus, iga inimelu kaotamine on korvamatu kaotus.
  • Iga päästetu kasvatab päästmist vajavate järjekorda, st suurendab potentsiaalsete ohvrite arvu, kelle elu on samuti hindamatu. Pakkumine tekitab nõudlust. Ja see käib kaugeltki mitte ainult majanduse kohta. Pealegi pole buss kummist.

On palju vahepealseid seisukohti ja sentimente, ma ei saa neist ühineda ühegagi, kuid teatud määral mõistan neid kõiki ja ei taha siin kedagi hukka mõista. 

Märkus: Siiski mõnda tahan. Kui ma olin noor idealistlik õppejõud, siis oli mul selline põhimõte, et eksamil kukuvad läbi vaid need, kes samaaegselt ei tea midagi ja ülbitsevad; alandlik mitteteadja võis saada rahuldava hinde, ülbitsev teadja võis saada isegi kõige kõrgema. Nii ka siin: ma ei taha hukka mõista neid, kes väljendavad minu meelest rumalaid arvamusi ega neid, kes on minu meelest kurjad. Aga kuri idioot väärib küll hukkamõistu. Kui Kristiina Ojuland hirmutab, et Balti jaamas võib juhtuda nii nagu Budapestis, on tegu just samasuguse juhusega. Budapestist loodavad inimesed saada Saksamaale või Austriasse. Ükski idioot ei hakka Austriasse sõitma läbi Tallinna. Ja vaevalt, et tung Venemaale tuleb nii suur, et ummistab jaama. 

Pagulasi Eestis veel peaaegu polegi, aga pahandust juba kui palju. Eesti rahvus või koguni valge rass olevat ohus. Tungivad sisse hordid, kes ei tunne meie kultuuri, põletavad meie maju ja viskavad viinapudeleid aknast sisse. Lugedes nii mõndagi Eesti kommentaariumi, võib jääda mulje, et kirjutajad on jäänud rasside-eelsele koopainimese tasemele (muide, valitseva teooria seisukohalt tulid need inimesed Aafrikast). 

Pagulaste vastane meeleavaldus Pärnus. Foto: Ants Liigus/Pärnu Postimees

FOTO: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Mis puudutab aga võrdõiguslasi ja muid humaniste, siis hoolimata nende subjektiivsetest hoiakutest on nende vaatenurk samuti inimvaenulik. Millised plaanid on uute sisserändajatega? Selge, et nad tuleb integreerida ühiskonda, neile õpetada eesti keelt ning hajutada laiali, et vältida getostumist. Näitena tuuakse tihti rootslaste külalislahkust II maailmasõja lõpul ja esimestel sõjajärgsetel aastatel.

Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna rootslaste lahkuse kohta ning tuhanded eestlased tõepoolest päästsid oma elu ja säilitasid oma identiteedi. Asi on aga selles, et eestlasi on suhteliselt vähe ja nendega eriti ei tegeletud.

Teine asi oli massilise Soome emigratsiooniga, kuna soomlased teatud määral juba oskasid rootsi keelt. Suurem osa neist üsna efektiivselt assimileeriti. Nad kaotasid oma rahvuslikud ja kultuurilised juured ning nii mõnigi neist ei ole selle üle sugugi õnnelik. Me tahame vältida getostumist, aga teades veidi pagulaste kultuurilist tausta, peaksime aru saama, et selline hajutamine oleks vägivaldne. Nad tahavad nimelt elada kogukondlikku elu ja sugugi mitte sulanduda eestlastega, kaotades oma keele, usu ja kultuuri. Ma ei räägi juba sellest, et sugugi mitte kõik kohalikud võtaksid sellised «uuseestlased» päriselt omaks.

Need probleemid ei ole siiski kõige olulisemad. Euroopa Liit võib teeselda lahkust ja inimlikkust, kutsudes pagulasi enda juurde (viimasel ajal teeb seda kõige aktiivsemalt Saksamaa). Kuid rahulolematud pole üksnes kohalikud rassistid. Mitu Aafrika riiki on väljendanud muret selle üle, et Euroopa meelitab massiliselt noori ja hakkajaid inimesi, mis tekitab päritolumaades demograafilisi, majanduslikke ja psühholoogilisi probleeme (eriti puudutab see põllumajanduslikke regioone).

Ka Sahara-taguste migrantide transiit tekitab suuri pingeid mitte üksnes Euroopas, vaid ka Magribi maades. Omal ajal viis orjakauplemine mustalt mandrilt olulise osa aktiivsest elanikkonnast. Aafrika liidrite seisukohalt on selle katastroofi tagajärjed siiamaani korvamatud.

Paarkümmend aastat tagasi esitas Aafrika Liit USAle mitmesajamiljardilise kompensatsiooninõude. Ma ei hakka praegu arutlema teemal, kui õigustatud see nõue on, kuid isegi kui ta ei ole juriidiliselt pädev, on see psühholoogiliselt oluline faktor. Juba on kuulda hääli, et praegune immigratsioonipump täidab samu eesmärke, mis 18.-19. sajandi orjakaubandus. 

Viimane väide ei ole sugugi vaid pahatahtlik retoorika. Valdav osa Euroopasse sisserändajatest on seotud inimkaubandusega. Nimelt on nad see kaup, mille logistikat organiseerivad kriminaalsed jõud.

On välja arvutatud, et keskmine hind Vahemere põhjarannikule saabumise eest on tuhat dollarit, kuid on juhuseid, kus maksti ka näiteks seitse tuhat ja rohkemgi. Kust on selline raha inimestel, kellel on selja taga mitte eriti kerge retk Vahemere rannikuni (osadel veel üle kõrbe)?

Paadipõgenikud. Foto: Scanpix

FOTO: Carmelo Imbesi/AP

Võib oletada, et teatud osal on need legaalsed säästud. Sagedamini aga on tegemist «sugulaste» abiga. Mitte keegi ei ületa Saharat, hoides pea kohal laevu ja paate. Nende tootmine on osa illegaalsest tegevusest, põhiliselt Liibüa ja Mauretaania territooriumil.

See, et need veesõidukid on avariilised, ei ole juhus, vaid osa kuritahtlikust plaanist: kõikidel riikidel on kohustus merehädalisi päästa, kuid pole mingit kohustust osutada abi nendele, kes purjetavad merel komfortaablites tingimustes -- need on piiririkkujad.

Muide, mind juba mõnda aega huvitab üks seik, millele ma ei leia otseseid tõendeid, aga siiski mainida võib. Umbes kaks aastat tagasi hakkas kiiresti kahanema Somaalia piraatlus. Nüüdseks on kadunud isegi nende ujumisvahendid. Kas somaallased otsustasid nüüd rahuliku seaduskuuleka elu kasuks või leidsid ohutuma ja tulusama bisnisi? Vastust ma ei tea, korrelatsioon ei ole tõend.

Kuid sattudes Vahemere Euroopa-poolsele rannikule, nende kannatused ja väljaminekud ei lõpe. Näiteks Pas-de-Calais'st Briti saartele smugeldamise eest peavad nad maksma kolm-neli tuhat naela.

Kust see raha tuleb, kui viimased veeringud said juba enne ära antud? Kuna mul ei ole kindlaid andmeid, ei hakka ma siinkohal spekuleerima, kuigi on väidetud, et kogu seda traffic'ut spondeerib Briti saarte organiseeritud kuritegevus. Teisisõnu, isegi kui kõik läheb hästi ja põgenik jõuab õnnelikult Briti saartele, ootab teda ees kopsakas võlakoorem, mida ta peab tasuma arvatavasti mitte väikeste intressidega. Isegi kui tal olid Euroopasse sattudes kõige paremad ja ausamad kavatsused, on ta vähemalt passiivselt organiseeritud kuritegevuse osa. Ja neid on kümneid ja kümneid tuhandeid. 

Kui asjad käivad üle mõistuse, siis mõistus püüab need kuidagi ikkagi kontrolli alla saada. Üks levinuim moodus on vandenõuteooria. Hiljuti pakkus Karmo Tüür ühe välja: see kõik pole juhuslik, kodusõjad ja rahutused islamimaades on korraldatud selleks, et migratsioonilaviin lämmataks Euroopa kultuuri. Veidi tundes head kolleegi Tüüri, arvan, et tegemist on siiski pilaga. Tõsisem vandenõuteoreetik oleks öelnud, et madalalt lendad, Tüür. Ega's need rahutused ka niisama ei ole: usakad, juudid ja vabamüürlased on nad korraldanud. Muide, see on peaaegu et Venemaa ametlik positsioon: USA ja EL lõid «värvilisi revolutsioone» toetades nii ISi kui kõik need probleemid. 

Nagu paljude vandenõuteooriate puhul võib siin väike tõetera isegi peituda. Kuid õige vandenõu on ühelt poolt selline, mis on täiesti ilmne, teiselt poolt aga on just triviaalsus nende parim kattevari (Edgar Allan Poe «Näpatud kiri»).

Vandenõu on ilmne ja vandenõuorganid on arenenud Euroopa riikide sotsiaalsüsteemid. Kui otsida tähtsaimat survegruppi, siis need on Euroopa pensionärid. Eesti pensionärid oma massis ei saa veel aru, et praegune demograafiline kriis puudutab otseselt nende pensione. Olen korduvalt kuulnud: ma olen oma pensioni välja teeninud, mul pole millegi pärast muretseda. Eksitus: muretu võib olla vaid kolmanda pensionisamba osas ja siingi ei soovitaks ma liigset optimismi.

Saksamaa elanikkond vananeb. Foto: Scanpix

FOTO: WOLFGANG RATTAY/REUTERS

Esimene ja suures osas ka teine sammas tuleb mitte möödunud aegade tööst, vaid praegustelt töötajatelt ja maksumaksjatelt. Ja neid jääb aina vähemaks. Saksamaa ja Rootsi pensionärid saavad sellest suurepäraselt aru. Samas aga on pensionärid kõige aktiivsemad valijad mitte üksnes Eestis. Ja nii peabki üldiselt konservatiivne Merkel alluma sellele survele ning kutsuma riiki uusi töökäsi.

Märkus: Eesti sotsiaalmeedias -- selles, mis ei ole kõige migrandisõbralikum, kohtame pidevalt väidet, et migrandid on hoopis ühiskonnale koormus, kuna tahavad elada sotsiaaltoetustest ja parasiteerida kohalike tööinimeste arvel. Kindlasti selliseid on ja mitte vähe. Kuid siin jällegi tuleb lähtuda ennekõike statistikast. Ja seda on uuritud nii USAs kui erinevates Euroopa riikides. Immigrandid on majandusele üldjuhul kasulikud olnud; mida toob selles valdkonnas tulevik, ei tea keegi, optimistid aga lähtuvad mineviku ekstrapoleerimisest. Paljud Eesti tööandjad ihkavadki uut (odavat) tööjõudu. Teine asi on, kui palju nad reaalselt oskavad, tahavad ja on võimelised seda tegema.  

On tekkimas ohtlik konglomeraat, mis koosneb eurobürokraatidest, Euroopa pensionäridest, organiseeritud kuritegevusest ja pagulastest. See, et sellisel puhul on mängu pandud õilsad loosungid, ei muuda selle inetu nähtuse olemust.

Ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja hakkab mulle ette heitma positiivse programmi puudumist. Teeselda, et mul on universaalne lahendus, ma ei saa ega taha. Pealegi ei ole lahenduste pakkujatest selles küsimuses puudu. Paraku aga ei põhine valdav enamik neist põhjalikel analüüsidel, vaid üksnes sentimentidel, mis on mõnikord ülevad, mõnikord mitte. Ma arvan aga, et praegu kõige kainema positsiooni võtavad näiteks Jaapan ja rikkad Araabia riigid. Nad ei toeta massimigratsiooni, vaid aitavad kohapealsetes konfliktipiirkondades ja see abi ei ole väike, jutt on sadadest miljonitest, võib-olla koguni miljarditest dollaritest.