Igor Gräzin

FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Kui on olemas investorid, kes on valmis riigifirma (koos selle võlgade, altkäemaksude ja kohustustega) kasvõi ühe sendi eest ära ostma, tuleb see müüa, ja kohe, kirjutab Igor Gräzin.

Tellijale Tellijale

Nüüdisaegse õigusteaduse algust arvatakse umbes aastast 400 eKr ehk 20 sajandi tagant. Ja avastuseks, millega see seondub, on vahetegemine era- ja avaliku õiguse vahel. Nagu formuleeris selle AD 565 Rooma imperaator Justinianus: «Publicum ius est, quod ad statum rei Romanae spectat… jne. Ühesõnaga: «Avalik õigus on õigus, mis tegeleb Rooma riigi korraldusega, ja eraõigus see, mille sihiks on üksikisikute kasu.» (Just. Inst., 1.1.)

See eristus pole alati lihtne ka 1500 aastat hiljem (näiteks tööõiguses, autorikaitses, IT-õiguses), aga ka mitte nii segane, nagu ta meie äriõiguses nüüdseks saanud on. Igatahes tunnistan, et kui saabusin aastal 1995 riigikogusse täis tegevuslusti ja husaarlikku hoogu, põrutas mu kaineks asjaolu, mis tundus loogika seisukohalt ilmvõimatuna: Eestis olid tekkinud riiklikud ettevõtted (firmad, ärid, värkstoad), mis tegutsesid eraõiguslike põhimõtete ja seaduste alusel.