Miks tegeleb Soome suurim leht eestlaste mustamisega kollase ajakirjanduse moel ja vahenditega, küsib kolumnist Iivi Anna Masso.
Iivi Anna Masso: sada pätti päevas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutasin kevadel, et Eesti ja Soome suhetes väljendab veel teatud ebasümmeetriat professionaalsete vihkajate olemasolu ja Soome meedia üldistavalt negatiivne kajastus eestlastest kui varastest, prostituutidest, natsionalistidest ja tööturgu rikkuvast odavast tööjõust. Ehkki näiteid oli must valgel, reageeriti kriitikale valulikult. Nõuti lõppu «väikevenna kompleksidele» ja võrreldi siinkirjutajat Sami Lotilaga viimase kasuks.
Psüühilise diagnoosiga on raske vaielda, kuid see, millist kuvandit Soome meedia eestlastest loob, ei muutu sellest, kas ja kui üksmeelselt eestlased sellele reageerivad.
Viimasel ajal on Soome suurim leht Helsingin Sanomat avaldanud hulga artikleid, milles viidatakse vargustele, maksupettustele ja üldisele kriminaalsusele, mis olevat saanud hoogu Eesti liitumisega ELi või Schengeniga. Artiklite tagant paistab vähenevate ressurssidega võitleva tolliameti lobitöö, aga oma veergudelt naabermaa ja -rahva kohta vahenduva pildi – ja uudistena esinevate väidete tõepõhja – eest vastutab ajaleht ise.
Üks lugu rääkis Eesti murdvarastest, järgmine väitis tolli kahtlustuste, mitte faktide põhjal, et Soomes töötavad eestlased jätavad automaksu maksmata. Juba anekdoodina mõjus lugu eesti hulkurkoerast, kes ründas Soome puhkelaagri valvurit. Kuidas koera rahvus välja selgitati, jätab HS ütlemata, kuid ta eesti päritolu mainitakse pisijutus neli korda. Enim aga lõi äsja laineid uudis, mis kuulutas, et Tallinnast saabub iga päev Soome sada kriminaali.
Kui pealkirjas sisaldub nii jõuline väide, ootaks loost toetuseks veenvaid põhjendusi. Neid HS ei paku. Küll saame poolteist lehekülge katvast loost teada, et «saja kriminaali» asemel mõeldakse umbes sadat «kriminaalset tausta omavat» ehk kohtulikult karistatud isikut. Kuna enamik karistustest pole eluaegsed, on selliseid isikuid rahva hulgas alati teatud hulk, ja kindlasti läbivad paljud neist iga päev mõnd suuremat liiklussõlmpunkti.
HS ei paljasta, kas «kriminaalse taustaga inimesi» on Tallinna-Helsingi liikluses suhteliselt enam kui Stockholmi laevadel või Vantaa lennujaama või Turu rongijaama liiklejate hulgas. Samuti ei selgitata, kas «kriminaalid» tulevad Tallinnast Soome kriminaalsete kavatsustega, ehkki pealkiri sisaldab vihjet selles suunas.
Lugeja ei saa isegi teada, kust hinnang «sada päevas» üldse pärit on. Leht pakub põhjenduseks intervjueeritud tolliametniku usku, täpsustamata, millistel andmetel või statistikal see põhineb.
Ennetades stampvastust kriitikale – kas siis Eestiga seotud probleemidest ei tohigi rääkida? – võib tõdeda: antud juhul ei ole küsimus selles, kas Eestist suundub Soome enam (potentsiaalseid või kunagisi) seadusrikkujaid kui vastupidi – selle kohta ei ütle Helsingin Sanomat midagi. Arutluse all on see-eest ajakirjanduse tase ja vastutus.
Isegi kui probleem oleks tegelik ja ajakirjanik pakuks fakte väidete toetuseks, poleks stiilivalik tähtsusetu. Üldiselt järgivad Skandinaavia lehed põhimõtet, et seoses kuritegevusega tegija rahvusest ei räägita – et mitte tekitada eelarvamusi kogu rahvusrühma suhtes.
Nii jääb lugejale teadmata dramaatiliste kuritegude tegijate taust, nagu on seda jõhkrad inkassaatorite röövid Rootsis – ka siis, kui tegijad on politseile teada. Ka HS on muudel juhtudel järginud seda põhimõtet, jättes isegi sooritatud kuritegudest rääkides tegija taustale viitavad tundemärgid mainimata, kuigi neist võiks tegija tabamisel abi olla.
Eestlaste puhul millegipärast see põhimõte ei kehti. HS räägib Tallinna laevadelt aasta jooksul kinni võetud 200 tagaotsitavast – täpsustamata, mis maa politsei neid taga otsis ja miks. Lehe trükiväljaandes mainitakse, et päeval, mil HS jälgis tollimeeste tööd Helsingi Läänesadamas, võeti kinni üks soomlasest tagaotsitav. Siiski viitab pealkiri Eestist Soome valguvaile kriminaalidele.
Samuti räägitakse ebamääraselt «varastatuks kahtlustatud» kaubast 230 000 euro väärtuses, rääkimata ajaühikust, mil kahtlustused on kogunenud, või sellest, kas kahtlustustele on leidunud alust. Pealkirjas kuulutatud «tõde» jääb õhku faktipõhise kinnituseta, mis ei takista tal levimast kulutulena mujale Soome meediasse.
Sanomate pealkiri jätkas oma elu teistes väljaannetes puhta tõena, ilma igasuguse kahtlusevarjundita. Iltalehti, Kaleva ja teised lehed hüüdsid kooris Helsingin Sanomaid tsiteerides: «Tallinnast tuleb Soome sada kurjategijat päevas!».
«Sada kurjategijat päevas!» müristas ka oma uusisuomi.fi blogis kristlik-demokraatide parlamendiliige Bjarne Kallis, küsides retooriliselt: «Arvake, kas hakkab ajudele!» Tema blogi kommenteerijad arvasid, et muidugi hakkab, jagades Kallise õiglast viha avatud piiride ja Baltikumi barbarite vastu.
Samuti tsiteeris HSi võidurõõmsalt marurahvuslik ja ksenofoobne portaal Homma-foorum, nõudes uudise põhjal piiride sulgemist. Kommentaariumeist vastu vaatav rahva püha viha osutab, et tahes või tahtmatult on Soome juhtiv leht teinud tõhusat kihutustööd. Keegi «uudise» edastajatest ega kommenteerijatest ei mäleta enam, et algne «sada pätti Tallinnast» oli vaid kellegi uskumuspõhine oletus. Kellelgi ei tule meelde küsida, kust andmed pärinevad. Meelde jäävad vaid pealkirjade üldistavad ja tembeldavad loosungid.
Toomas Hendrik Ilves kirjutas Helsingin Sanomates 1.5.2004 avaldatud essees «Mingi lahendus»: «[Eesti ja Soome suhetes 1990ndail] oli omajagu alatustki: Soome kollane ajakirjandus kujutas eestlasi lakkamatult kurjategijate ja prostituutidena. […]» Samas avaldas Ilves lootust, et Eesti liitudes ELiga olukord normaliseerub, ja tsiteeris kreeka luuletajat Konstantin Kavafist, kes tõdeb «barbarite ootusest» teises ajas: «Sest on juba öö ja barbareid ei tulnud / ning piirilt saabus sõnum, / et barbareid ei ole enam olemas.»
Helsingin Sanomat lõpetab oma loo pea sama luuleliselt, aga teiste järeldustega:
«[Hilisõhtuks pärast viimase Tallinna laeva saabumist] Sadam jääb vaikseks. Kümned kuritegeliku taustaga inimesed on just jätkanud Läänesadama kaudu teed kuhugi Soome.»
Millest või millisest statistikast seegi väide sünnib, jääb jälle ütlemata. Tegelikkuses olemegi aastaks 2010 jõudnud niikaugele, et eestlaste tembeldamisega kriminaalideks, kõmuajakirjanduslikus stiilis ja faktidele vilistades, tegeleb kollase ajakirjanduse asemel kunagi kvaliteetajakirjanduse staatust nautinud Soome suurim ajaleht. Miks ja mis eesmärgiga Helsingin Sanomat seda teeb, on kõige parem küsida lehe esindajatelt endilt.