/nginx/o/2014/11/14/3523179t1h7abc.jpg)
Juba üle aasta FSB käes olev kaitsepolitseinik Eston Kohver ei kaevanud edasi kohtuotsust, millega ta mõisteti Venemaal 15 aastaks vangi spioneerimise eest. Õigusriigiga harjunud inimeses tekitab selline käitumine kindlasti imestust ja kahtlustavaid mõtteid, aga kui lähtuda Eesti riigi seisukohast, et tegemist on sisuliselt pantvangijuhtumiga, siis on asi lihtsam: pantvangilt ei eelda ju keegi, et ta saab vabalt ja iseseisvalt oma otsuseid teha.
Eelmisel sügisel pärast Kohvri kinnipidamist suhtlesin palju vene teadlase Igor Sutjaginiga, kes 2004. aastal samuti Venemaal spioneerimise eest 15 aastaks vangi mõisteti. Sutjagin pääses vanglast alles 2011. aastal, kui ta vahetati välja USAs vahele jäänud Vene spioonide vastu.
Kõva FSB-uurimismeetodite kooli saanud Sutjagin kirjeldas mulle juba siis Vene julgeolekumeeste standardset lähenemist.
Stseen nr 1. FSB Kohvrile: «Kui sa oled vaikne ja kuulekas, siis me mõistame sind kohtus süüdi, aga mõned nädalad hiljem ajame kõik vaikselt korda, vahetame su vaikselt välja ning sa saad rahulikult oma kodus teed juua. Sa, peaasi, ära tee lärmi.»
Nüüd rääkis Sutjagin, et ka kohtuotsusega nõustumine mahub täiesti FSB mõjutustegevuse sisse.
Stseen nr 2. FSB Kohvrile: «Ole edasi vaikne ja ära tee avaldusi, ja kohtuprotsessi ära ka venita, sest edasikaebuse arutelu võib võtta pool aastat. Kas sa tahad veel pool aastat meie juures vangis istuda? Ei? No vot, ära siis kaeba edasi!»
Sutjagini väitel on FSB sellistes olukordades osav valetama ning nende ohvril pole sama hästi kui mingit võimalust sellele vastu hakata.
Nagu ütles kunagi üks kogenud Moskva dissident, kõneldes oma kokkupuudetest KGBga: igaühele leidub sobiv piin. Kohvril näiteks on väikesed lapsed. Kas edasi on vaja üldse seletada?
Isegi kui Kohver mingil hetkel uskus FSBd või nõustus mingi koostööga (edasi kaebamast loobumine paratamatult viitab sellele!), siis igaüks, kes teda selle eest hukka mõistab, peaks hoolega järele mõtlema: kuidas oleks ta ise sellises olukorras käitunud? Kui sa oled pantvang ja tahad võimalikult kiiresti pere juurde tagasi saada, siis kas sa täidad oma vangistaja nõudmisi või mitte? Kas on mõtet lõpuni vaprat mängida või on otstarbekam kuulata sõna? Vähemalt niikaua kuni nende nõudmiste täitmine ei too kellelegi teisele otsest kahju.
Vene eriteenistuste võimekusest oma eesmärke saavutada võib tuua väga hea värske näite. Reedel näitas NTV järjekordset «dokumentaalfilmi» Venemaa opositsioonist. Filmi põhikangelane oli vasakpoolne poliitaktivist Leonid Razvozžajev, kes rööviti 2012. aastal Kiievis ja viidi Venemaale, kus ta mõisteti 4,5 aastaks vangi. Nüüd esines Razvozžajev ootamatu «puhtsüdamliku ülestunnistusega», et Aleksei Navalnõi ja tema kaaslased plaanisid 2012. aasta kevadel Moskvas rahutusi ja oma Maidani.