Vao pagulaskeskus.

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Neljapäeva varahommik. Mõned tunnid tagasi sain telefonikõne, et Vao pagulaste majutuskeskuses on tulekahju. Tuli oli õnneks väike, kirjutab ASi Hoolekandeteenused juhatuse esimees ja Sõbraliku Eesti meeskonnaliige Maarjo Mändmaa.

Avalikele päringutele vastasime korrektselt ja politseiga kooskõlastatult napi sõnumiga, konstateerides fakti, et jah, põles, keegi viga ei saanud, politsei uurib, midagi rohkem praegu öelda ei saa. Nii täpset oligi. Kahjuks ei ole see esimene ega teine rünnak pagulaskeskuse inimeste vastu. 

Selles majas on 12 korterit, millest kümnes majutuvad varjupaigataotlejad ja pagulased. Eesti inimesi elab selles majas 3, välisriikidest pagenuid kokku 42 inimest, neist 10 naist ja 9 last. Inimesed olid rahulikud. Õudne on tõdeda, et tapmiste ja terrori ning tagakiusu eest siia pagenuna on nende jaoks on sedalaadi juhtumid olnud argipäev. Seda aga ei osanud meist keegi oodata vabas õigusriigis Eestis.

Pühapäeval on Tallinnas Sõbraliku Eesti kontsert ja piknik, kuhu oleme plaaninud Vao majutuskeskuse elanikega minna, tutvustama nende päritolumaade rahvuskööke. Afganistanist pärit günekoloogi haridusega Zahra kavatseb pakkuda pannkoogilaadseid küpsetisi bolonis’e, dagestanlasest pereema Sonja menüüs on golubtsõ’d. Sudaanlased juristist Emadi eestvedamisel tulevad välja täidetud leibadega.

Eesti ei ole üksik saar

Kas pärast seda süütamist ikka julgeme sinna peole minna? Kuigi politsei alles uurib hommikul toimunut,  arvan, et tegemist oli otsese rünnakuga pagulaste suhtes. Kuritegelik süütaja kahtlemata teadis, mis majale ta tuld otsa panna üritas. See ei ole suvaline püromaan, see on otsene rünnak rühma inimeste kodu vastu, sest nad on pagulased.

Keeruline on selgitada, miks siin rahulikus Eestis neile kallale võidakse tulla. Peaksime võib-olla hoopis midagi kodusemat sel päeval tegema, hoidma ennast võimalike ohtude eest? Põgenema? Küsin seda endalt seoses pagulastega juba teist korda sel aastal.

Esiteks juuli alguses, kus pidime majutuskeskuse 85 elanikule selgitama, MIKS ON VAJA kindlasti kõigil 4. juulil minna Tallinna vabaõhumuuseumisse ja loomaaeda. Ja need, keda oli kutsutud Salliva Eesti osalejate poolt mošeesse ramadaani tähistama või kristlikule laulupeole, peaks just sel päeval seda tegema, mitte siis, kui nad olid ise kavandanud.

Eestis on olnud kuulda äärmuslikult negatiivseid seisukohti, justkui põgenikud ei olekski inimesed. Kui me võitleme pagulaste vastu, justkui oleks Eesti eraldatud kogu maailmast, ei saagi teemaks tulla teiste riikide vigade vältimine ning põgenike võimalikult asjakohane vastuvõtmine ja lõimimine kogukonda.

Pagulased tahavad panustada

Politsei abiga ja tõsise veenmisega said meie ekskursioonid teoks. Vao küla kohalikud elanikud olid valmis peitma enda korterisse kaks päeva varem sünnitusmajast tulnud pagulasbeebi oma perega, kes ei saanud ekskursioonile minna. Teistes Eesti paikades olid ettevalmistatud majutuskohad puhuks, kui Vao keskuse hoonega midagi tehakse ja see elamiskõlbmatuks muutub. Õnneks möödus 4. juuli Vaos vandaalitsemise ja ohvriteta. Külas toimunud ratsavõistluse, mida väisasid sajad mootorratturid, rändkarika võitis Hollandis sündinud hobune Vacantos. Aga seda põgenemist oli valus korraldada ja häälekate vihkajate ning passiivsete pealtvaatajate pärast oli häbi olla.

Teist korda tekib minu peas põgenemise küsimus täna. Kas peaksime veenma pagulasi, MIKS EI OLE VAJA minna Tallinnas toimuvale kontserdile ja piknikule ning turvalisem oleks hoida omaette? Võivad pagulased jääda oma ajutustesse kodusesse Vaos, kus nad ootavad rahvusvahelise kaitse saamist, nagu on riikide vahel Genfi konventsiooniga kokku lepitud. Et see põleng näitab, et mõned ei kohku tagasi ka selliste tegude eest. Öö varjus saabunud süütaja ei ole midagi muud kui argpükslik vandaal, kurjategija.

Aga kokad on eelmisest nädalast saadik oma portse ja köögivarustust kokku arvestanud, uudis, et nad ei tee mitte 40, vaid vähemalt 350 portsu, on neid ajanud elevile ja sudaanlased on oma leivataina piltlikult öeldes juba kerkima pannud. Oleme plaaninud tulla kohale suurema bussiga, et võimalikult palju soovijaid saaks kaasa tulla. Pagulased tahavad osaleda. Nad tahavad panustada ja on valmis ettevalmistustöödes vabatahtlikult osalema. Seda enam, et avalikkus ruumis on järjest rohkem hakanud kostma faktidel põhinev ja põgenike problemaatikale rahulikult lahendusi otsiv argumentatsioon.

Tahan elada sallivas Eestis

Ma ei tahaks öelda, et taas on vaja olla valmis põgenema. Mis maa see on, mis peaks olema vaba ja demokraatlik, kuid kus tuleb põgeneda süütepudelite ja kiviviskajate eest? Mis inimesed need on, kes väidavad end olevat eesti keele, kultuuri ja rahva püsimajäämise kaitsel, kuid loobivad ööhämaruses hiilides viinapudeliga sisse lastetoa akna või süütavad elumaja? Seda kõike on juhtunud Vaos viimastel kuudel.

Ei, see ei ole praegune Eesti ja need ei ole Eesti eest seisvad inimesed. Praegune Eesti on avatud ja integreerunud riik, kes on partneriks olulisemates rahvusvahelistes organisatsioonides maailmas ning Euroopas. Eesti eest seisvad inimesed on väärikad ja julged inimesed, kes teavad, et iseseisvuse nimel tuleb teha aktiivselt koostööd ja nõrgemaid tuleb aidata, et ühiskond tervikuna oleks võimalikult tugev. Eesti on enesekindel, sest teab, et aidates saame ise tugevamaks.

Ma taha elada ise ja tahan et minu pere ning sõbrad aga ka kõik need, keda ma ei tunne, saaks elada Eestis, mis on avatud ning salliv, sealjuures aus ja probleeme asjalikult käsitlev. Me ei tohi lasta end hirmutada alatutel kuritegelikel inimestel, kes laamendavad Vao keskuse juures, geiparaadil või pronksiööl Tallinnas Pärnu maanteel poodides.

Ma ei tahaks varjupaigataotlejatele soovitada mitte tulla ja olla hoopis hirmul. Tahaks sõbralikku Eestit. Teeme selle ära.