:format(webp)/nginx/o/2015/08/14/4379107t1h2690.jpg)
Sageli kipuvad täiskasvanud (nii lapsevanemad kui ka õpetajad) fotode jagamise tuhinas unustama fotodel kujutud laste õigused ja arvamused. Neile lihtsalt ei tule pähegi, et ka laste käest võiks küsida, kas nad on sellise fotojagamisega nõus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andra Siibak.
«Emme, kas ma olen põrsa nägu?» küsib üks väike tüdruk emalt, endal nutt kurgus. «Muidugi mitte! Kust sa ometi seda võtad?» pärib hämmeldunud ema vastu. «Koolis poisid narrivad mind, et ma olevat põssa nägu. Nad leidsid meie perepildid, mida sa enda blogisse paned, ja nüüd nad muudkui narrivad mind. Emme, ma ei taha enam kooli minna!» ütleb väike tüdruk ja puhkeb nutma.
Ülaltoodud vestluse lõik on küll minu konstrueeritud, kuid tugineb Facebooki perefotosid üles riputanud kasutajate intervjuudest kuuldule. Olgugi et vanemad jagavad sotsiaalmeedias oma võsukestest fotosid kõige paremate kavatsustega, võivad nende parimas usus tehtud postitused siiski nii lapse kui ka vanema jaoks ootamatult ebameeldivaid tagajärgi kaasa tuua. Loodan, et tänavuse 1. septembri fotode laviiniga, mis mattis enda alla paljude sotsiaalmeedia kasutajate Facebooki seinad ja Instagrami uudisvoo, selliseid kurbmurelikke vestlusi ei kaasne.
Pere- ja laste fotode jagamine on muutnud paljude sotsiaalmeedia kasutajate jaoks tavapraktikaks. Õigupoolest jääb kohati mulje, et sotsiaalmeedias perefotode jagamisest on saanud ühiskonna soositud, kui mitte lausa nõutud normaalsus, sest mis õige lapsevanem sa oled, kui enda lapsest ühtegi fotot Facebooki ei pane? Kui pilte pole, siis ilmselt sa häbened oma last, sest mis muud põhjust võiks sellisel patoloogial olla?
Nii kasutavadki paljud lapsevanemad võimalust, et luua enda pereelust idülliline kuvand.
Facebooki-eelsel ajal olime harjunud sellega, et fotod käivad fotoalbumisse. Ja et fotod, mis sinna albumisse jõuavad, on tõepoolest hetkedest, mis on meie jaoks olulised ja jäädvustamisväärsed ning neid võib uhkusega külla tulnud sõpradele näidata. Tänu sotsiaalmeediale on meil «sõbrad» justkui iga päev külas ja alati valmis teie virtuaalset fotoalbumit lehitsema.
Nii kasutavadki paljud lapsevanemad võimalust, et luua enda pereelust idülliline kuvand. Tühja sellest, et see idüll on vahel sootuks võlts. Intervjuudest Facebooki kasutajatega ilmneb, et sinna keskkonda lihtsalt ei sobi riputada fotosid kurbadest, ebameeldivatest või negatiivsetest sündmustest, olgugi et elus ka selliseid tihtipeale ette tuleb.
«Mis Facebookis, see nende!»
Gerli Luste uuris oma mõne aasta taguses bakalaureusetöös, miks on Facebookist saanud paljude eestlaste jaoks virtuaalne perefotode album. Intervjuudest ilmnes, et see vastus on lihtne: Facebook pakub odavat ja mugavat viisi nii selleks, et enda fotosid säilitada (seda säilitamise rolli võtab Facebook kusjuures kohe eriti tõsiselt – isegi need fotod, mida te Facebookist kustutanud olete, on tegelikult süsteemil kenasti alles), kui ka selleks, et «sõpradele» kättesaadavaks teha. Nende «sõprade» hulka tuleb muide kindlasti arvata ka Facebooki ennast, sest kõik fotod, mis on Facebooki laaditud, saavad sellega automaatselt Facebooki omaks, põhimõttel «Mis Facebookis, see nende!».
/nginx/o/2015/09/04/4451779t1h71f6.jpg)
Hästi, usutavasti on kõik Facebookis fotosid jagavad kasutajad nende ülalmainitud nüanssidega kursis ja valmis selle tõigaga odava ning mugava teenuse kasutamise huvides leppima. Küll aga nähtub TÜ ühiskonnateaduste instituudi uuringutest, et sageli kipuvad just täiskasvanud (nii lapsevanemad kui ka õpetajad) fotode jagamise tuhinas ära unustama fotodel kujutud laste õigused ja arvamused. Neile lihtsalt ei tule pähegi, et ka laste käest võiks küsida, kas nad on sellise fotojagamisega nõus.
Tänapäeval pole enam haruldane seegi, et lapse digitaalne jalajälg luuakse veel enne, kui väike inimene ilmavalgust näeb. Nii näiteks teavitas ka üks mu Ameerika kolleeg oma enam kui tuhandet Facebooki «sõpra» enda peatsest isarollist ultraheli ülesvõtet jagades. Ilmselgelt ei olnud sel lapsel võimalik öelda, kas ta soovib sellises teavituskampaanias osaleda või mitte.
Elukaaslaselt küsitakse luba, lapselt mitte
Gerli Luste bakalaureusetööst nähtub, et ka palju suuremate laste arvamused, huvid ja õigused jäävad fotode jagamise kontekstis sageli vanemate või õpetajate tähelepanuta, samas kui elukaaslaste/abikaasa fotode jagamise korral küsitakse tavaliselt viimase nõusolekut ja luba.
Vanemad toonitavad küll alati, et ega nad lastest sobimatuid pilte Facebooki ei lisa. Kuidas nad saaksidki? Lapsed on ju alati «nunnud» ja «armsad». Olgugi et 15-aastase poisi jaoks ei pruugi tema diivanile tukkuma jäämise jäädvustamine ja kõigi ema Facebooki sõpradega jagamine samamoodi nunnuna tunduda.
/nginx/o/2015/09/04/4451883t1h5f54.jpg)
Ja ega neid pilte ju terve maailm näe – ainult «sõbrad». Samasisulisi põhjendusi kipuvad muide kasutama ka õpetajad, kes aina agaramalt klassi- või huvirühma blogisid peavad. Nii näiteks võibki juhtuda, et lapsevanemate meelepahast hoolimata ei ole mõne õpetaja silmis midagi probleemset selles, kui postitada klassiblogisse pilte laste ujumistundidest.
Mõned eriti progressiivsed lapsevanemad on kuuldavasti hakanud Facebooki fotosid kasutama ka kasvatusliku abivahendina, selleks, et pahandust teinud lapsele õppetund anda. Näiteks pidi Ameerikas üks teismeline neiu postitama vanemate survel Facebooki foto, kus ta nuttes kandis plakatit, millel seisis «Kuna ma postitasin Facebooki fotod sellest, kuidas ma tarvitasin alkoholi, siis ilmselgelt pole ma sotsiaalmeedia kasutamiseks piisavalt küps».
Olukorras, kus Facebooki kogukond on paljude noorte jaoks elutähtsalt oluline, on nende niisugune avalik häbiposti panek äärmiselt küsitav kasvatusmeetod.
Tegelikult võiksid täiskasvanud vahel ka iseendalt küsida, kas neis on piisavalt küpsust ja teadlikkust, et sotsiaalmeediat kasutada ning seal fotosid jagada. Või mis veelgi parem – nad võiksid seda enda lastelt küsida.
----------
Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat. Praegu töötab Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.
/nginx/o/2019/09/22/12584441t1h3407.jpg)