Tiiu Kuurme: hinnatud laps

Tiiu Kuurme. Foto: .

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kirjutab, et hindamisest koolis on saanud asi iseeneses ja suurem osa hinnatuist jääb hinnet ootavaks õpilaseks ka päriselus.
 

Kevadel saatis üks venekeelne tudeng mulle kui õppejõule meili ja küsis: «Millal me oma hinnad teada saame?» Tema mõtles eksamitöö tulemusi, mina aga seda, kuidas keel inimesest paremini asjade seisu tajub.
Inimene riputab kõigele külge hinna ja laseb keelel endaga mängida: hinne-hinde, hind-hinna, hindamatu-hinnaline. Mingi ilmingu kõrge väärtus väljendub kas kõrges hinnas või siis kõrges hindes. Hindamatu mõiste tähendab juba nii kõrget väärtust, et hinna või hindega selle kandjale läheneda pole sünnis.

Ühtpidi ütleme oma lapsed olevat hindamatud, teistpidi läheneme neile hindega, mille tulemusel saavad nad paljude otsustajate jaoks oma hinna. See hakkab määrama lapse tulevikku. Sest hinde peamine funktsioon on päritolult ühiskondlik, see selekteerib, kes millekski kõlbab. Ühiskonnad soovivad end taastoota, et kord kujunenud struktuurid täituksid inimestest, kes teeksid seda, mida vaja.

Koolihinnet saadavad kahtlemata head kavatsused ja uskumused. Hinne selgitab välja teadmiste taseme, suunab, motiveerib, kasvatab, distsiplineerib, võimaldab leida oma suutmiste nõrgad ja parandamist väärivad kohad. Hinne on tagasiside tehtud pingutustele, nähtud vaevale ja teadmiste omandamise kvaliteedile.

Hinnete abil on loodetud koolides tagada objektiivsus. Mitte päritolu, sarm ja positsioon ei aseta lapsi hierarhiatesse, vaid sooritus, mille hindamisel (loodetavalt) kehtivad kõigile samad kriteeriumid. Just tänu hindamisele on kool ühiskonnas tõsine tegija – tegu paistab välja ja võimaldab omakorda hinnata koole. Usutakse, et hinne sümboliseerib tulemust, tegelikult aga on hinne juba samastatud tulemusega.
Usk hindesse on nii vankumatu, et koolide tulemuslikkus arvatakse võrdväärseks selle võimsa renomee saanud numbriga. Hinne oma lõplikkuse tõttu ei sunni selle panijaid ega saajaid enam mõtlema, mis on kooliskäimise tegelik tulemus. Sümbol on saanud asjaks eneseks.

Hindamine on omalaadne kirg, mille tagamaaks on eksistentsiaalne ebakindlus. Hinne paneb asjad paika ja inimese lahtrisse. Minu hindamatu laps oli väärt kolme. Olemisega kaasnev ebakindlus on taas kord üle mängitud. Hindest on saanud iseenese püstitatud ikoon kõigeväelisest, mida meelsasti kummardatakse, sest see annab tunde, et asjad on kontrolli all. Hinnet ja hindamist peetakse tugisambaks, millel püsib kool.
Sellel teemal palju ei peatuta. See kuulub samasse rubriiki mitme muu üldteada piinlikkust tekitava nähtusega, mille suhtes on kehtestatud kokkuleppeline vaikus.

Kõik teavad, et kooli tulles tahavad lapsed õppida, sest kirglikult ja loomulikul teel õpiti maailma tundma juba enne kooli. Läheb pisut aega ja mingist hetkest peale tahavad lapsed hindeid ning õpivad hinde nimel. Teadasaamisest saab sund ning hindest präänik-piits.

Hindeid kaotada ei tule kõne allagi, neid vajatakse ja tahetakse – nii vanemate kui laste eneste poolt. Sedalaadi tahtmine on sotsiaalselt õpitud. «Ta on laps, kes toob koju viisi» kõlab lootustandvalt. Teadmisest ja tunnetushuvist saab tasapisi hinde-saama-himu/hirmu vähetähtis abimees.

Eesti haridusdiskursuses on järjest edukamalt õnnestunud vältida isiksuse mõistet ja isesuse (self) kujunemise teemat. Minapilt ning inimelu õnne ja ebaõnne navigatsiooniseadmed, nagu eneseteadvus, enesemääratlus, enesehinnang, eneseusk ja enesejuhtimine konstrueeritakse sotsiaalselt läbi teistelt saadud peegelduste. Filosoof Charles Taylori järgi on indiviidid nii subjektid kui ka objektid iseenda jaoks. Üle kooliläve astunud laps on jõudnud sotsiaal­sele näitelavale, kus omatakse ja omistatakse rolle ning püütakse aimata publiku maitset. Sotsiaalne draama «Kool» on jõult ja võimult ebavõrdsete mäng. Hierarhia ladviku õiguseks on panna paika ja panna hindeid. See eeldab meelevalda ja on tugevama õigus.  

Hindeid pannes osalevad õpetajad noorte inimeste enesekonstruktsioonis. Hindeid saades õpitakse enese kohta nii mõndagi. Õpitakse olema välise vaatleja poolt mõõdetav ja hinnatav, õpitakse olema objekt, kelle peamine hool on toimetulek mitmesuguste võimukeskuste ootustega.

Sotsiaalteadlaste analüüsides on palju kõneks olnud konformne karakter, teiste poolt juhitud inimene, kelle mõtted ja elu toimivad teiste huvides. Ta õpib hindama oma tühisust ja tähtsust selle järgi, mida arvavad teised, ning usub, et parem hinne näitab tema paremust. Ülesande sisu üle, mille eest hindeid pannakse, ei vaielda ning selle mõtet ei vaidlustata. Tulevikus ollakse valmis täitma kõiki käske, tekitamata enesele eetilisi dilemmasid. Sest tema ju ei vastuta. Elu, ilm ja «mina ise» avanevad temale läbi hindaja silmade ning hindaja juhtimisel.

Hindamise objektiks olemine saab harjumuseks ja võib viia enesest võõrandumisele. Segadus oma intentsioonides, soovides, eesmärkides ja enesetajus on tänapäeva keskkoolilõpetaja tavaline vaimne seisund. Ülikooliuksi avada püüdes ei juhi teda mitte kutsumus, vaid lävend, mis kujunes hinnetest.

Suuremateks hindesõltlasteks kujunevad just tüdrukud, seotuna naise ajaloolise positsiooniga. Si­mone de Beavoiri tähelepanek – naist nähakse, aga ei kuulata – aitab mõista, miks nad vaikivad. Alluja aastatuhandetevanune instinkt innustab neid truult säilitama läbini feminiseerunud kooli maskuliinseid väärtusi.

Hindamine meile harjumuspärasel moel töötab vastu hariduse peamisele eesmärgile: inimese iseseisvaks saamisele ning täiskasvanulikkusele, mida iseloomustab suutlikkus vabaduseks ja vastutuseks. Suurem osa hinnatuist jääb hinnet ootavaks õpilaseks ka edaspidi.

Identiteedikirjandusest leiame mõiste «autentne identiteet». Seda võib mõista kui identiteeti-vabastajat, kuivõrd siin ei püüta samastumiste kaudu end millegi välisega siduda, vaid püüeldakse eheduse poole. Autentsus ehk oma loo leidmine on praegu väheste isiksuste eluprojekti keskseks imperatiiviks. Identiteedi autentsusega seoses rõhutatakse  inimolemise eksistentsiaalseid kvaliteete, nagu autonoomia, eetilisus, vastutus, julgus, vitaalsus, vaimsus, mõtestatud elu. Loomingut ja vastutusvõimet kohtame peamiselt autentsete juures.

Hindelummuses ei märgata enam, et õieti kuulub koolilaste juures hindamisele vaid midagi õige kitsast – ametliku õppekavaga nõutud sooritused, lisandväärtusena õpetajale meeldimine. Hinnatakse seda, mida saab mõõta. Välja jääb terve hulk olulisi isiksuslikke omadusi, mille järele hindav kool ei küsi, küll aga teeb seda tööandja: algatusvõime, leidlikkus, innovaatilisus, ettevõtlikkus, koostööoskus jne. Paraku laieneb silt, mis hinnetega kaasneb, isiksusele üldisemalt.

Vanemad küll loodavad hinnetest valgustust, ent võivad saada hoopis pimestatud. Tean juhtumit, kus kooli ja hinnetesse märkimisväärse ükskõiksusega suhtuva noormehe puhul kujunes vanemate peamiseks mureks, et ta saaks koolist läbi ja kõrgkooli sisse. Nad olid õnnelikud, kui tolle poisi võttis oma hõlma alla tugeva karakteriga hästi õppiv tüdruk, kes ta ühest koolist välja ja teise sisse lohistas. Vanemad ei mõistnud, et võib kujuneda mees, kelle karkudeks on naised.

Milline inimene lapsest saab, ei pruugi olla enam vanemate peamine mure. Sihiteadlik, enesesse uskuv, teistest hooliv, õiglane, tugeva tahtega, pühendunud ja empaatiline inimene – neil ei ole mõõdikuid sotsiaalsel näitelaval. Nii on hinded suutnud vanema fookuse inimlikelt isikuomadustelt mujale nihutada. On väike osa vanemaid, kes ei soovi oma lastele autoritaarse kooli kahjustusi. Neist on saanud hariduspõgenikud ja nende lapsed käivad koolis välismaal.

Hindamine võib varjata sedagi, mida tegelikult õpiti ja kas üldse õpiti. Kiiresti saadakse selgeks, et teadmist on vaja hindamise hetkel ja et teadmise peamiseks mõtteks on hinnatava olukord. Haridusest saab sport, õppimisest võistlus. Mentaliteet, et sisu pole oluline, see on vaid kuliss näitelaval, mille varjus käib heitlus positsioonide ja parema pala nimel, on võtnud oma embusse ülikoolid ja laienenud kogu ühiskonnale. Hinde võimas vari laotab tiibu üle tegevuste, mis kord iseeneses mõtet kandsid.

Igaüks end juba hinnata ei lase. Hindamine tabab esmajoones neid, kel võim on väike või puudub sootuks. Kas ja kuidas saab hinnata ülemust, et see poleks vaid kööginurga kõmu, vaid tooks kaasa muutused? Kas ja kuidas hinnatakse meie poliitmaastiku figuure?

Koolihinde kui uskumuse püsimise kindlustab karmidele maskuliinsetele väärtustele tuginev, ent oma alustes ebakindel ühiskond, mis hindab hierarhiaid, võistluslikkust, positsioone ja võimu, jagab olijad võitjateks ja kaotajateks. Koolihinde kaotamise teeb mõeldamatuks hirm, et kui millegagi ei distsiplineeri ja pole kindlat võrdlemisalust, laguneb süsteem koost. Kes enam kooli tuleb, kui siin hindeid ei saa? Kas aga inimene on loomult laisk või on selliseks õpetatud? Meie haridussüsteemi väärtuste järgi on täiuslik selline kool, mis saab hakkama hoopis ilma inimeseta.

Alternatiivkoolide pikaajaline praktika on tõestanud, et õpitakse ka ilma midagi saamata – huvist, lustist, vajadusest, põnevusest. Enesele tähenduslikuna tajutud tegevuste nimel ollakse valmis nägema vaeva ja end ületama. Läbimõeldud sisuline tagasiside näitab enamat kui number. Oma töö esimeseks hindajaks võikski olla tegija, kes on oma tööle ise eesmärgid seadnud, sest siis ta ka vastutab. Muutused siin aga eeldaksid vabanemist industriaalse tootmise printsiipidest, millel paraku praegune eesti kool põhineb.

Aga lapsed on tänapäeval tõesti rohkem hinnatud kui varem, sest neid on vähe ja neil on juba sündimise fakti läbi sügavam väärtus kui siinmail varem, mil neis nähti peamiselt pärijaid ja tööjõudu.