Jaanus Marrandi .

FOTO: Henn Soodla / Pärnu Postimees.

Toiduainete hinnatõusud viimastel nädalatel on jahmatanud paljusid inimesi ja pannud nii mõnegi küsima, kas me sellist eurot tahtsimegi. Ma pole kindel, kas hinnatõusude tagant vaatab tingimata vastu euro, aga on selge, et kui enam ei pea rehkendama kursierinevusi, siis on hindade tõstmiseks ja marginaalide ühtlustumiseks kindlasti surve olemas. Teisalt saab hinnatõusu seostada ikkagi masu mõjuga. Ettevõtetel napib ikka veel laenuvõimalusi, mistõttu püütakse turuolukorra paranedes tarbijatelt maksimumi võtta.



Hea näide on piima hind. Kui aasta alguses maksis töötleja täistoorpiima eest tootjale umbes neli krooni ja kaupluses maksis 2,5-protsendine kilepiim 5,90 krooni, siis praegu saab tootja 4,50 krooni. Samas kerkis kilepiima hind hiljuti 7,90 kroonilt 9,90-le. See näitab, et tootjale on lisandunud üksnes pool krooni, samal ajal kui aasta algusest saadik on kauplustes hind tõusnud neli krooni. Selliste hindade juures on piimatootja jõudnud vaevu kasumisse ja piimatöötlejadki ei suple rahas: tõestuseks on kas või teated töötlejate ühinemisest.

Eesti eripäraks on üliketistunud kaubandus ja palju väikesi piimatööstusi, mis töötavad ebaefektiivselt ja suurte investeeringulaenude koorma all. Pisut teistel põhjustel on kosunud teraviljasaaduste hinnad, mida on päris tugevalt mõjutanud suvine põud Venemaal.

Olgu põhjuseks masu, kliima või euro tulek – kõik hinnatõusud tuleb kinni maksta tarbijal. Kui ettevõtluse jaoks paistab masu tunneli lõpus juba valgus, siis tarbijad ei näe sissetulekute kasvu niipea. Peaminister tänas hiljutisel eurokonverentsil kõiki inimesi püksirihma pingutamise eest. Järsku jääb sellisest tänust väheks? Valitsuse käest tasuks küsida, mida võiks riik ette võtta selleks, et kannatlike Eesti inimeste elu pisutki eurovalguses kergendada. Kindlasti ei saa riik hakata vabaturumajanduses hindu määrama.

Küll saab riik inimestele appi tulla maksupoliitiliste abinõudega. Praeguses olukorras on ilmselt keeruline rääkida käibemaksu langetamisest tagasi 18 protsendile, kuid seda tõsisemalt tasub kaaluda toiduainete käibemaksu alandamist üheksale protsendile.

Sellise võimaluse annavad meile ka eurodirektiivid, mille järgi sõltub see küsimus riigisisestest otsustest. Euroopa Liidus ei ole ainult Eestis, Taanis, Lätis ja Slovakkias toiduainete käibemaksuerisusi. Meie liberaalse majanduse eeskujumaal Ühendkuningriigis kehtib toiduainetele nullprotsendiline käibemaks, ka parempoolse valitsusega Soome langetas keset masu käibemaksu.

Käibemaks lisandub toiduainetele kogu ahela ulatuses alates tootjast ja lõpetades poeletiga. Pakutud maksumuudatuse mõju oleks kindlasti mitmepoolne. Kõigepealt võidaksid muidugi tarbijad. Samas tähendaks maksulangus ka lisaraha nii töötlejatele kui tootjatele. Igal juhul tuleneks sellisest erisusest oluline surve toiduainete hinna languseks.

Kriitikud küsivad muidugi kohe, mida see kõik riigieelarvele tähendab. Ka siin ei tasu tonti näha: teatavasti ei maksta alates 2013. aastast põllumeestele eurotoetustele lisaks otsetoetusi Eesti maksumaksja taskust.
Tegu on umbes samas suurusjärgus summaga, mistõttu pole tulemas ka ületamatut kadu eelarvele. Makromajanduslike karmide valikute kõrval tuleb märksa enam mõelda inimesele. Riiki juhtiv koalitsioon on aga maksuerisusi ja erinevat lähenemist nende maksupoliitikale käsitlenud peaaegu riigireetmisena.

Haridusminister on rääkinud vajadusest kõrgharidusmaksu järele, mida võiks rakendada astmelisena. Samamoodi võiks seada tasandusmaksed sisse regionaalsele arengule, haiglate kapitalikuludele, kõrgkultuurile jne. Tegelikult oleks koalitsioonil aus tunnistada, et senise poliitikaga Eestis heaoluühiskonda ei kujundata. Ehk oleks mõistlikum koguda nii inimestelt kui ettevõtetelt üks korralik maks, mille puhul oleks ka teada, mida selle eest saab.

Muidugi tähendaks see ka ülestunnistust, et senine maksupoliitika on viinud meid ummikteele. Paraku on nii, et igal pool maailmas soomlastest brittideni teebki riik majanduspoliitikat maksuerisuste kaudu. Eestis on peetud lihtsa riigi ülesehitamist omaette väärtuseks. Tegelikult oleme aga saanud endale hoopis lihtsameelse riigi, mis hoolib rohkem karmidest makromajanduslikest väärtustest kui omaenda inimestest.