Nähes neljapäevases Õhtulehes pilti, millel Venemaa peaminister Vladimir Putin laseb oma suurel labradoril Saksamaa liidukantslerit Angela Merkelit nuusutada, tabas mind õudus. Kas tõesti hirmutatakse juba tähtsatel riiklikel kohtumistel partnereid koertega? Pildiallkirjas mainitakse, et Merkel kardab koeri, pärast seda kui lapsepõlves ühelt penilt hammustada sai. On näha, et ta on kössi tõmbunud.
Ma ei ole loomavihkaja, olen ise korraga kahte kaukaasia lambakoera kasvatanud. Aga ma kardan võõraid koeri, sest minulgi on kooliajast kogemus, kuidas kodutänaval suur hundikoer üle aia hüppas ja mulle kallale sööstis. Kord olen ka jalgrattale ette sööstnud kutsika pärast haavu lakkuma pidanud – arm põlvel meenutab juhtunut siiani.
Kui palju oleme kuulnud koeraomanikelt jutte stiilis «see kutsu ei tee midagi» ja kui palju kogenud juhtumeid, kus need kutsud siiski teevad «midagi». Sugulasel on näol arm, mille sai mänguhoos naabrikoeralt. Mu poeg käis õmblemas vigastust käel, mille sai kaastundest – üksijäänud külakoera söötmas käies. On ka palju võikamaid juhtumeid, aga need on mõistagi erand.
Koeraomanikud ei peaks oma lemmikuid teistele peale suruma. Ma tõesti ei taha, et võõras koer mulle peale hüppab, ehkki omanik arvab, et see on vaid lõbus tervitus. Ja ma ei pea tegema nägu, et see mulle meeldib. Kui pererahvas laseb oma vasikamõõtu tõukoera külaliste tulles laua äärde, asetades neile põlvedele ilastamise kaitseks rätikud, ja peni kogu aeg oma koonuga inimesi nügib, siis enamiku jaoks rikub see kena olemise ära. «Talle nii meeldib seltskonnas,» on peremees ise vaimustatud.
Mulle ei meeldi, kui võõras puudel laua all askeldab ja kohvilauas istuvate külaliste varbaid noolib. Aga piinlik on selle kohta märkust teha – ei taha ju koera pärast sõbraperega tülli minna.
Veel üks pildike. Keset linna jalutavad kaks naist oma koeri, tehes aeg-ajalt peatusi, et loomad saaksid tee ääres oma häda teha, ja siis kõnnivad rahumeeli edasi. Nende järel tuleb pere koos väikeste lastega, kes rõõmsalt murule lehti korjama jooksevad. Mis edasi saab, jäägu igaühe kujutlusvõime asjaks.
Ja lõpuks üks isiklik mure. Meie pere ei saa juba mitu ööd korralikult magada, sest naabri koer haugub vahetpidamata. Mine võta kinni, kas siblib aias mõni siil või igatseb ta partnerit, aga see häirib kõiki naabreid. Tundub, et omanikud on soojale maale sõitnud, sest kindlusmaja aknad on õhtuti pimedad. Äkki on loom näljas? Söötma ei julge minna, sest selle on koeraomanikud ära keelanud. Äkki peaks loomakaitsjad kutsuma?
Lemmikloomad ongi selleks, et inimeste kõrval ja nendega koos elada, aga ühed ei tohiks teisi segada ja kindlasti ei ole õige oma looma teistele peale suruda.