Lähis-Idast pärit migrandid Kreekas

FOTO: SCANPIX

ÜRO pagulasameti hinnangul on sel aastal üle Vahemere Euroopasse tulnud umbes 300 000 inimest ning 2500 on seda üritades oma elu kaotanud. Kuna migrantide sissevool ei tundu lähiajal peatuvat, peavad poliitikud sellele kiirelt pikaajalise lahenduse leidma, kirjutab Nottingham Trenti ülikooli vanemlektor Jan Semmelroggen veebiväljaandes The Conversation.

Lähimate kümnendite jooksul ei kao ilmselt migrante Euroopasse põgenema sundivad sõda, tagakiusamine ja vaesus.

Veok Austria maanteel, millest leiti migrantide surnukehad. Foto: Scanpix

FOTO: Ronald Zak/AP

Austrias hiljuti 70 migrandi surnukehade leidmine veokist tuletab meelde, et migrantide probleem ei eksisteeri vaid Lampedusa ja Kosi saartel, see on jõudnud ka Euroopa südamesse.

ELi ühtse migratsioonipoliitika puudumise tõttu hoiavad kõik liikmesriigid omaette. Seniste sündmuste taustal ja tulevikule mõeldes peavad Euroopa poliitikud kiirelt kokku leppima ELi ühises migratsioonistrateegias. Ükski riik ei saa migrantide probleemi üksi lahendada.

Samuti tuleb migrantide koormat võrdselt jagada kõikide liikmesriikide vahel. Seda ideed on toetanud ka Saksamaa kantsler Angela Merkel.

Ühe ettepaneku kohaselt tuleks sisse viia ühesuguste kriteeriumitega asüülitaotlemise süsteem, mis tähendaks, et asüüli saaks taotleda ELi liikmesriigi saatkonnas väljaspool Euroopa Liidu territooriumit. See tähendab, et põhjendatud taotlused saaks rahuldada väljaspool ELi ning põgenikud ei peaks ohtlikku teekonda üle Vahemere mõnes väikeses paadis ette võtma. Samuti ei peaks siis ELi territooriumil tegelema nende inimestega, kelle asüülitaotlust ei rahuldata.

Varjupaiga taotlemine väljaspool ELi territooriumi lõikaks välja ka inimsmugeldajad. Samas majandusmigrantide smugeldamist üle Vahemere see plaan ei peataks.

Võtame kasutusele viisaloterii

USA roheline kaart. Foto: Scanpix

FOTO: /AP

EL võiks võtta eeskuju USAst, kus on rohelise kaardi loterii, mille käigus jagatakse laiali 50 000 rohelist kaarti (elamisluba) sisserändajatele riikidest, kust on vähe inimesi Ühendriikidesse elama asunud. Nimekirjast arvatakse välja riigid, kust on viimase viie aasta jooksul USAsse emigreerunud üle 50 000 inimese. Taotluse saab esitada internetis ja «võidu» korral taotlejat teavitatakse. Taotleja peab siis esitama oma dokumendid ja läbima intervjuu USA saatkonnas.

ELi viisaloterii võiks keskenduda Aasiale ja Aafrikale ning riikidele, kust migrantide vool Euroopasse on kõige suurem. See annaks seadusliku võimaluse nn majandusmigrantidel Euroopasse ametlikult tööle tulla ja leevendaks ühtlasi survet Euroopa lõunapiiril. Selline süsteem võimaldaks neil oma teenistusega Euroopa majandusse panustada selle asemel, et seda kuritegelikele rühmitustele jagada.

Inimsmugeldajate väljalõikamine

Kõik ELi riigid on ühinenud 1951. aasta ÜRO pagulasstaatuse konventsiooniga, mis kohustab neid andma võimalust taotleda asüüli oma riigi territooriumil. Asüülitaotluse esitamiseks peavad migrandid kõigepealt Euroopasse jõudma.

Selle asemel, et sundida migrante inimkaubitsejatelt abi otsima, peaksid ELi riigid võimaldama neil asüüli taotleda oma kodumaal. Inimkaubitsejad teenivad iga aasta miljardeid Süüria, Eritrea ja Iraagi põgenikelt, kes tahavad Euroopasse pääseda, et asüüli taotleda.

Samal ajal on Euroopasse saabunud aga märkimisväärne hulk migrante, kes ei põgene sõja, vaid hoopis tööpuuduse ja vaesuse eest. Need majandusmigrandid ummistavad asüülitaotlemise süsteemi, sest see on nende jaoks ainus legaalne tee Euroopasse. USA-stiilis rohelise kaardi loterii aitaks rohkem keskenduda tegelikele pagulastele.

Paadipõgenike päästmine Vahemerel. Foto: Scanpix

FOTO: HANDOUT/REUTERS

Kuigi majandusmigrandid on valijate jaoks vastuoluline teema, siis on vaja legaalseid võimalusi töömigrantidele Aasiast ja Aafrikast, et nad saaksid Euroopasse tööle tulla. Tööandjad kõikjal Euroopas otsivad väljaõpetamata või pooliku kvalifikatsiooniga töötajaid, kes on nõus väikese palga eest töötama ning see omakorda ahvatleb majandusmigrante oma kodumaalt põgenema.

Kvalifitseerimata tööjõudu puudutava seadusandluse puudumine ELis on tekitanud vaakumi, mida täidavad praegu inimkaubitsejad.

Euroopa immigratsiooni- ja asüüliseadused on 20. sajandi jäänuk, mida kujundasid külm sõda ja dekoloniseerimine. Globaliseerumisajastul vajab EL ühist, laiahaardelist ja paindlikku seadusandlust, mis hõlbustaks rahvusvahelist migratsiooni vastavalt majanduse nõudlusele, samal ajal meie humanitaarsuse ideaale säilitades. Praeguses olukorras ei saavuta 28 liikmesriigi erinevad seadused kumbagi.