Piret Väinsalu

FOTO: Erakogu

Kaubandusvabadus on ühelt poolt ju suurepärane mõte, kui see elavdab turul konkurentsi ja toob meieni mitte ainult odavamad, vaid ka paremad tooted. Mind ja mu 2,5 miljonit mõttekaaslast paneb muretsema aga see, kui suurettevõtted koorivad kasumit inimeste ja keskkonna arvelt, kirjutab Eesti Rohelise Liikumise kampaaniajuht Piret Väinsalu.

2,5 miljonit inimest on allkirjastanud petitsiooni nõudmaks  Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimiste peatamist, sest leppega tahetakse reguleerida ja läbi suruda ka mitmeid vastuolulisi teemasid.

Leppe põhiosa ei moodusta tollitariifide alandamine, vaid regulatsioonide ühtlustamine Euroopa ja USA vahel. Olgu selleks siis juba läbirääkimiste käigus kokkulepitavad ühtsed standardid või siis eriti salakaval, pikaaegset mõju omav regulatiivne koostöö, kus suurettevõtete lobistid saavad võimaluse pöörata regulatsioonide loomise ja muutmise protsessi enda kasuks. (allikas)

Ka läbirääkimistel on korporatiivsel lobil ülemäärane mõju ja kodanikeühendusi kaasatakse minimaalselt (allikas). Suurettevõtetele antakse ka võimu juurde välisinvestorite kaitse klausliga, mis maksab riikidele kätte suurte kahjunõuete näol ja jätab need tihti sundseisu oma seadusloomes (allikas).

Leidub mitmeid valdkondi, näiteks toiduohutus, tervisekaitse ja keskkonnakaitse, kus Euroopa ja USA lähenemine on kardinaalselt erinev.

USA läheneb toiduohutusele omamoodi

Ameerika Ühendriikide kui sarnaselt mõtleva suure majanduspiirkonnaga läbikäimine on muidugi oluline ja hea meelega näeksin, kuidas saaksime USAga vastastikku jõuda paremate standarditeni igas valdkonnas. Leidub aga mitmeid valdkondi, näiteks toiduohutus, tervisekaitse ja keskkonnakaitse, kus lähenemine on kardinaalselt erinev.

Euroopas järgime ettevaatusprintsiipi, USAs kehtib aga pigem printsiip «ohutu, kuni on tõestatud vastupidine» (ehk teisisõnu, kui juba kahju tehtud). Praegu aga seab vabakaubanduslepe ülimaks eesmärgiks kaubavahetuse suurendamise igas võimalikus valdkonnas, sealhulgas neis, mis tuleks suurte erinevuste tõttu kaubandusleppest välja jätta.

Võtkem näiteks toidu ning mõningad kaubandusbarjäärid, mille kõrvaldamiseks on tugev surve USA poolt: 80 protsenti USA sigadest on kasvatatud kasvuhormooni raktopamiiniga (allikas), mis on EL-is keelatud. Rohkem kui 90 protsenti USA munakanadest elab äärmiselt kitsastes patareipuurides (allikas), mis on samuti EL-is keelatud. Üle 90 protsendi USA sojast ja maisist on geneetiliselt muundatud (allikas) ja seda Euroopas ilma eraldi märgistuseta turustada ei või.

Kompromissid viivad standardid alla

Selles kaubandusleppes on paratamatud kompromissid, mis viivad alla meie standardid. Kui me aga lubame Euroopas turustada sellist kaupa, siis paneb see surve siin tegutsevatele põllumeestele hakata kasutama samasuguseid tootmismeetodeid kulude kokkuhoidmiseks ja konkurentsis püsimiseks.

Meil on USAga praegu toimiv kaubavahetus ja head suhted ning ma ei näe ühtegi põhjust, miks on vabakaubandusleping aluseks meie iseseisvusele, nagu kirjutab Juraś Stankievič. See kuulub absurdiseoste valdkonda, mille mõte paistab olevat inimeste hirmutamine.

Energiavaldkonnas peaks Euroopa tõepoolest Venemaast sõltumatumaks saama. Samas, energianäljas Euroopa rahavoog USAsse toetamaks äärmiselt keskkonnakahjulikku kildagaasi tootmist ei ole just ideaalpilt energiasõltumatusest.

Mõistlik oleks investeerida taastuvenergiasse siinsamas Euroopas. See pakub meile tööd ja suurimat võimalikku energiajulgeolekut, täites ka olulisi kliimaeesmärke ja säästes loodust.

Tõotatud majanduskasv läbi vabakaubanduse paistab esmapilgul sama kindel nagu tõusev päike. Siiski, lihtsustatud õpikuteooria kõrval, kus kaubavahetus elavdab majandust ja suurendab majanduskasvu, varitseb taamal suur määramatus. Tõepoolest, Euroopale võib oodata mõnes valdkonnas kasu, kuid samas teises sektoris ka kahju (nt põllumajandus). Erinevaid uuringuid kokku võttes on tegemist kas väikese negatiivse või väikese positiivse mõjuga majandusele pikas perspektiivis (nt ELi poolt tellitud uuringu mõju on aastaks 2027).

Ka USAl endal ei ole alati vabakaubandus­lepetega plaanipäraselt läinud: USA-Korea vabakaubandusleping pidi USA eksporti suurendama 10 miljardi dollari võrra, kuid see hoopis vähenes 3,5 miljardi võrra. 70 000 uue töökoha asemel kaotati 40 000 töökohta (allikas). Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingu (NAFTA) uuest 200 000 töökohast sai aga hoopis kaotatud 680 000 töökohta (allikas). Niisiis ei tasu iga hinna eest loota ametlikult välja hõigatud numbritele. Ohud nii demokraatiale, tervise- ja toiduohutusele, tööliste õigustele kui keskkonnale on samas väga reaalsed ja laiahaardelised, täpsemalt võib igaüks nendega tutvuda näiteks Eesti Rohelise Liikumise kodulehel.

Majanduskasv saab otsa

Kodanikud soovivad, et nende soovide ja muredega läbirääkimistel arvestatakse ja neile antaks võimalus protsessis kaasa rääkida. Seni seda piisavalt tehtud pole. Kui leppe tekst valmis saab ja lõpuks avalikustatakse, on juba hilja midagi muuta. Praegu on meil kõigil võimalus kaasa rääkida ja näidata oma rahulolematust käimasoleva protsessi vastu allkirjastades petitsiooni, mis esitatakse oktoobris Brüsselile.

Tegemist on meid kõiki lähedalt mõjutava lepinguga, seega mida rohkem me häält teeme, seda enam peavad otsustajad meiega arvestama. Soovitan võtta väike aeg ja oma igapäevatoimetuste kõrvalt TTIP ehk vabakaubandusleppega väike tutvus teha ning seejärel otsustada oma hääle andmise üle.

Tahan lõpetada aga hoopis laiema mõttega. Pikemas perspektiivis peame majanduskasvule üles ehitatud ühiskonnale nii ehk naa selja pöörama. Piiratud ressurssidega planeedil ei saa olla lõpmatut ja eksponentsiaalset majanduskasvu. Näiteid on palju: finantskriis Kreekas, USA riigivõla suurenemine igas sekundis pea 17 000 dollari võrra (allikas), Hiina majanduskasvu järsk kokkukukkumine, suuremate majanduskeskuste suutmatus taastada kasvu varasemale tasemele (Hiina, USA, Brasiilia, Kanada, UK - allikas). 

Võib-olla olemegi juba jõudnud paratamatu olukorrani, kus ei aita enam süsteemi lappimisest vabakaubanduse, korporatiivse ja tsentraalse võimu suurendamisega, vaid peame mõtlema välja midagi hoopis uut ehk ühiskonnakorralduse, mis ei tugine pidevale majanduskasvule?