/nginx/o/2015/09/01/4443893t1hbb62.jpg)
Kui räägime demokraatlike väärtuste ja inimõiguste kaitsmisest valju sõna ja vajadusel ka relvaga, kangastub silme ette ikka maailmapolitseinik – Ameerika Ühendriigid. Siinkirjutaja jaoks on sel pildil kuulivestis George W. Bush taevas tiirleva valgepea-merikotkaga.
Maailmapolitseinik võitleb läänemaise tsivilisatsiooni väärtuste eest liiva ja naftaga kaetud rätikpäiste inimeste maadel. Otsib tuumarelvi ja paneb paika diktaatoreid. Jõuline ja maskuliinne riik, kes tahab ja kasutab oma poliitilises diskursuses abstraktseid mõisteid ja tahab nende eest seista.
Euroopa Liit tervikuna, seevastu, on pigem eurotädilik ja pehme nagu kaisukaru. Maadleb selliste siseprobleemidega nagu end taastootev bürokraatia, pankrotimaigulised liikmesriigid ja ebastabiilsed majandusnäitajad. Demokraatlike õiguste eest seisab pigem kuidagi kanaemalikult, tuletades aeg-ajalt meelde meie ühiseid ideoloogilisi väärtusi ja kutsub solidaarsusele. Hambaid ei välguta, sest need puuduvad.
Vaatamata kõigele on aga tegemist institutsiooniga, mida eurooplased pigem iseenesestmõistetavaks peavad. Ta lihtsustab meie elu ja majandust, kinnitab väärtusi, mida me kõik vähemalt suures osas austame. Üleüldse on eurooplaste omavaheline vastasseis midagi, mis peaks jääma Teise maailmasõja verehägusesse hämarusse.
Sellel suvel oleme kuulnud ELi tipp-poliitikute suust hoopis teravamaid noote euroopaliku solidaarsuse kaitsmisel.
Niimoodi on siinmail laiem üldsus ikka arvanud. Kuid sellel suvel oleme kuulnud ELi tipp-poliitikute suust hoopis teravamaid noote euroopaliku solidaarsuse kaitsmisel. Seda muidugi peaasjalikult pagulaste koha pealt. Jean-Claude Juncker, Laurent Fabius ja Angela Merkel – kõik nad on viimaste kuude jooksul kutsunud üles kaitsma euroopalikke ja humaanseid väärtusi, kuid mitte enam seninähtud pehmel moel.
Pagulasvastaseid on nimetatud skandalistideks ja populistideks, neid on sildistatud ka vaenlasteks. Ja kuigi äärmusparempoolsuse taunimine on alati kiiduväärt, tunnevad ilmselt mitmed Euroopa Liidu idariigid, et ka EL võib valusalt hammustada. EL, kes, parafraseerides üht anonüümset Postimehe kommentaatorit, Eston Kohvri suguste poliitvangide vabastamise asemel rohkearvuliselt «musti tšumadane» maale toob, ei ole teps mitte paljudele nende riikide kodanikele vastuvõetav. Sellises olukorras peabki EL ennast mõnes mõttes taaslegitimeerima.
Hiljuti Eestit väisanud Vene dissident kehutas kõiki vaba maailma elanikke mõtlema selle peale, et demokraatia on ohus. Selle üleskutsega seoses on paslik mõtiskleda ka euroliidu tuleviku üle. Vandenõuteoreetiliselt autoritaarsest EList rääkida on vara. Kuid kahtlemata kasvatab EL endale hambaid. Ja kuidas praegused rahvusriigid selle kõigega tulevikus haakuvad, teab vaid vanajumal (vabamüürlased?).