/nginx/o/2015/09/02/4444201t1h1cf1.jpg)
Euroopa Liidu praegune tegevus põgenike/immigrantide laviiniga toimetulemiseks on mannetu ning ilmselt on ainuke võimalus sõjaline sekkumine lähteriikides, et seal olukord stabiliseerida, kirjutab Erkki Koort, siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler.
See oli vaid paar aastat tagasi, kui Cecilia Malmström tegi ettepaneku luua süsteem, et kogu maailmas saaks taotleda asüüli ELi liikmesriikide saatkondades ning samuti ELi välisesindustes. Tegemist oleks olnud väga põhimõttelise muudatusega, mille kohaselt varjupaiga taotlemiseks ei oleks pidanud jõudma riiki füüsiliselt kohale.
See põhimõte leidis palju toetamist, aga õnneks ka palju skeptilist suhtumist. Siis suhtuti vastalistesse kui tagurlastesse, kes ei hinda Euroopa ühtseid väärtusi. Praegu ei ole selliseid arutlusi kuulda olnud.
Selliste teekaartidega oleme jõudnud tänasesse olukorda. Lähis-Idas ja Aafrikas möllab sõda ja ebastabiilsus, mis ajab miljonid liikvele. Praegu on see lahendatud 55 000 inimese laialijagamisega. Aga mis edasi, kuidas edasi, kuhu edasi… Kas me jäämegi neid inimesi Euroopas jagama? Kas me lepime sellega, et Euroopal puudub lõunas piiride valve ja on lakanud toimimast piirivalveagentuur? Euroopa piirivalveagentuur Frontex muudeti merepäästeagentuuriks.
Ma tõesti imestan, millega see Varssavis asuv agentuur praegu üldse tegeleda saab. Piirivalve muutmine merepäästeagentuuriks sai suure hooga alguse 2013. aasta oktoobris pärast traagilisi mereõnnetusi Lampedusa ja Malta lähistel. Euroopa Komisjon pidi tegutsema, valikut ei olnud. Ainult et need sammud on pigem julgustanud uusi tulijaid.
/nginx/o/2015/09/01/4443597t1h10a4.jpg)
2012. aastal esitati kõikides ELi liikmesriikides kokku 330 000 varjupaigataotlust, 70 protsenti neist viies liikmesriigis: Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Belgias, Suurbritannias. Mõni aeg tagasi tehtud prognooside kohaselt on ainuüksi Saksamaal varjupaika taotlevate inimeste hulk jõudmas 800 000ni, see tähendab 11 korda rohkem kui veel paar aastat tagasi.
Mitmed riigid eraldi ja EL tervikuna püüab lähteriikides algatada kampaaniat näitamaks, et EL ei ole mingi paradiis. Varasemad sellised kampaaniad pigem ei ole olnud edukad ning on mõnigi kord nähtavust pigem suurendanud ja julgustanud teele asuma.
Olukord halveneb
Viimaste nädalate jooksul on olukord Balkanil muutunud katastroofiliseks. Makedoonia, Bulgaaria ja teisedki on toonud piiridele sõjaväe, aga sellest ei ole kasu. Rändajad on murdnud läbi. Kui varem püüti minna üle piiride salaja, siis nüüd minnakse üle piiride avalikumalt kui kunagi lähiajaloos.
Transiitriigid nagu Makedoonia ja Serbia on leppinud sellega, et nad on transiitriigid, ning toimetavad nüüd põgenikud võimalikult kiiresti läbi oma territooriumi. Serbia on liikumas ELi liitumise suunas ja selline käitumine võiks tunduda liitumist välistava asjaoluna. Aga kas meil on moraalset õigustust Serbiale etteheiteid teha? Minu arvates mitte. EL ise toob inimesed üle mere.
/nginx/o/2015/09/01/4443647t1h6430.jpg)
Mida siis teha? Ungari ehitab piirile tara. See võib aidata Ungarit, aga ei aita ELi tervikuna. Rändevood leiavad uue kanali. Suurbritannia ja Prantsusmaa tegelevad rände kontrollimisega merealuses tunnelis. Olgem ausad, praegune tegevus Eurotunnelis meenutab põlevas majas tikkudest tehtud looma kaitsmist tule eest.
Ilmselt on ainuke võimalus olukorra stabiliseerumine lähteriikides. Olukord Süürias, Liibüas ning mitmetes teistes riikides ei parane lähiajal iseenesest. Ilma välise sekkumiseta jäävad inimesed nendest riikidest põgenema, sest nad soovivad rahulikku elu.
Arvestagem, et Aafrikas ja Lähis-Idas on veel sadu miljoneid inimesi ehk rohkem kui ELis kokku. See, milline on sekkumine täpselt ja milline on sekkumise määr, tuleb aga kiiresti kokku leppida, sest sajad tuhanded, kui mitte miljonid on ka praegu teel ELi suunas.
Väline sekkumine ei tähenda alati Iraagi- või Afganistani-sugust operatsiooni, aga ilmselt ei ole mõtet võidelda illegaalse rändega, kui ei võitle algpõhjusega. Kahjuks saab Süüria kuritegelikku režiimi või nn islamiriiki kõrvaldada ainult sõjalise sekkumisega.
Samuti on probleem riikidega, kuhu on sekkutud, näiteks Liibüa, kus sekkumine on jäänud poolikuks. Ei ole võimalik, et Liibüa ise saab lähiajal toimiva valitsuse ning asub takistama transiiti ja organiseeritud kuritegelikke gruppe, kes inimesi orjalaevades merele veavad. Lõunast tulev rändesurve kasvab riigiti ning sellega ei tule enam toime ka muidu toimivad riigid nagu näiteks Serbia.
Kas migrandid peaks tagasi saatma?
Teine võimalus on massiline tagasisaatmine, mida kasutas Hispaania oma Aafrikas asuvates enklaavides Cetuas ja Melillas. See tõi edu ja suurem surve vaibus. See eeldab aga ikkagi stabiilsust ning koostööd lähteriigiga, milleks seekord oli Maroko. Siingi on eeldus stabiilsuse tagamine lähteriigis.
Kuigi Eesti jääb suurest rändesurvest kõrvale, puudutab see siiski ka meid. Kindlasti integreerub suur osa Euroopa ühiskondadesse. Samas tekitavad kultuuride erinevused alati kokkupõrkeid ning teisalt ka äärmusluse suurenemist.
/nginx/o/2015/09/01/4443651t1hda75.jpg)
Kokkupõrked leiavad aset ka sisserändavate kultuuride sees ning see eeldab suuremat väljaõpet riigiasutustele. Ei maksa eeldada, et suurim rahvaste ränne pärast Teist maailmasõda ei suurenda riikide kulutusi turvalisuse tagamiseks. Igal juhul vajab ohtudele vastuseismine ka tööriista.
Kokkuvõtteks on oodata, et asi halveneb lähiajal veelgi, ning isegi siis, kui nähtavas tulevikus õnnestub rändesurvet vähendada, toimub see inertsist lähiajal kindlasti edasi. Seega on vaja tegutseda, ja tegutseda kiiresti.
/nginx/o/2020/09/02/13317226t1h1e58.jpg)