Marko Reikop: kõige õnnelikum aeg aastas

Marko Reikop Foto: ERR

Mulle ka tundus, et pole midagi vaimustavamat kui üks korralik suvepuhkus. Ärkad, millal meeldib, ja hakkad tegelema asjadega, milleks sugugi kohustatud ei ole. Ja see kõik tundub kohutavalt glamuurne.

Igatahes olin ma neljandaks päevaks ostnud kõik e-raamatud, mis eesti keeles on (kavatsusega neid lugeda), liitunud uue, veelgi kõhnemaks tegeva toitumisprogrammiga, otsinud välja pulsikella ja vetthülgavad jooksusokid ning proovinud ära kõik uued käsitööõlled.

Tülitasin elektrooniliselt oma sõpru nende töö ajal ega saanud rahuldavat tagasisidet, ning vaatasin ära paarkümmend filmi. Sain aru, et nii ei pea ma enam nädala lõpunigi vastu.

Plaanisin sel suvel külastada kõiki Eesti saari, kus ma seni käinud pole. Siiski pean tunnistama, et minu ettevõtmist ei saatnud edu. Jõudsin Hiiumaale, kus ma ka varem korduvalt käinud olin, ja Pakri saartele, kuhu mu jalg astus tõepoolest esimest korda elus. Iseenesest mulle nagu meeldis ka. Maha tuli käia umbes 15 kilo meetrit ja selle käigus sain ma osa meie imelisest suvisest loodusest, mis näeb välja täpselt selline, nagu kõik sõbrad Facebooki kuude viisi postitanud on. Nägin, kuidas kohalikud ajavad Pakri saare asju. Nägin traktorit heina niitmas, üks naine lõikas kääridega midagi ja sudis oma aia kallal, ning eemal paistis vist ka üks mees.

Pärast õnnestus mandril juua kaks õlut, ja sellega seiklusrikas päev lõppes. Ülejäänud suvepäevad ei olnud nii tormilised. Kui jätta kõrvale paar nädalat Hispaanias ja veidi muud Euroopat, siis tegelikult pole suvel midagi teha.

Katsusin sõita Tallinnast välja kõigi teede kaudu. Jõudsin Paldiskisse ja Raplasse, käisin Kiius, Kuusalus ja Rakveres, aga ei märganudki, kas tarva karvatutt oli alles või taas varastatud. Sattusin Toilasse, Jõhvi ja Kuremäele. See oli muidugi eriline tunne, kui sind ümbritsevad ülimalt halvas tujus nunnad, kellel on käsil midagi suure skeema laadset ja kes on loobunud rääkimisest (skeema, vene k cхима või великая схима – mungaelu kolmas aste, mis kujutab endast täielikku lahtiütlemist maailmast ja kõigest maisest – toim).

Mustvees käisin – ka seal oli ju väga kena.

Leidsin ennast korduvalt korjamas metsmaasikaid ja isegi murakaid. Ma polnud kunagi murakaid korjanud ja see tundus mulle kuidagi eriti aristokraatlik ettevõtmine. Tegelikult muidugi ei olnud. Ekstreemselt palju oli sääski ja ekstreemselt vähe oli murakaid.

Isegi kurke soolasin.

Meeleheitehoos ühinesin sõprade seltskonnaga, kes siirdus ööpüügile. Püüti kala, mis tähendab seda, et üldiselt kõik vahivad vaikides ja mitte midagi ei juhtu. Lõpuks keegi saab kala, või enamasti ei saa. Kummalisel kombel ei vähendanud see peale minu mitte kellegi entusiasmi. Ma ei lähe rohkem ööpüügile.

See oli jälle üks kaunis, aga külm ja tõenäoliselt vihmane augustipäev. Ärkasin hommikul üles, lugesin läbi kogu interneti, kimbutasin oma sõpru Viberis, kaalusin mõtet traavida pisut mõnes kaubanduskeskuses, jõin head Soome kohvi ja sõin mitte nii häid tatragalette – need näevad välja ja maitsevad nagu penoplast, aga kuulus Erik Orgu soovitab.

Sain aru, et sellest suvest on mul nüüd täiesti kõrini ja algab see kümme kuud aastast, kus keegi ei loodagi, et ilm võiks pisut parem olla. Märksa parem olla. Ma olen õnnelik. Ma saan jälle tööle minna.