Katrina Koppel

FOTO: Erakogu

Uusaastalubadused on saanud osaks popkultuurist. Need on lubadused, mis on kurikuulsad oma mittetäitumise ja ülisuurte eesmärgipüstituste poolest. Lubadusi antakse 1. jaanuaril eesmärgiga saada paremaks-rikkamaks-edukamaks inimeseks, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees Katrina Koppel.

Sellest nädalast asuvad Eesti kõrgkoolidesse õppima hinnanguliselt üle 12 000 uue tudengi, kellest liiga vähesed jõuavad kraadi lõpetamiseni. Aga ülikoolist välja astumistest-kukkumistest rääkimine pole minu eesmärk.

Tudengid on osa ühiskonnast, kelle ideaaltüübi tunnusteks on kõrge intelligents, tugev kriitikameel, soov panustada ühiskonda, oskus eristada õige valest ja tahe astuda välja selle «õige» asja eest. Lisaks loomulikult võimekus olla ettevõtlik ja ühiskonda edasiviiv jõud. Tudengid on olnud nii ajaloos kui kirjanduses revolutsionäärid, eesrindlikud vaidlejad ja ühiskonna tugevaimad kriitikud.

Ühiskond vajab teadlikke kodanikke

Elitistliku revolutsionääri tüüp jääb aega, kui ülikooli pääsesid vähesed rikkamad (meessoost) kodanikud. Aastal 2014 astus kohe pärast keskkooli lõpetamist kõrgkooli 64 protsenti lõpetajatest ning osa, (36 protsenti) kes ei jätkanud haridusteed kohe, teeb seda tõenäoliselt sel aastal või tulevikus. Kõrgharidus ei ole enam eliidi privileeg vaid norm.

Samas ei saa öelda, et eestlaste üldine norm oleks teadlikust tudengist kasvanud teadlik kodanik. Teadlikke kodanikke, inimesi kes tunnevad huvi, võtavad osa, algatavad ja soovivad diskuteerida, on aga vaja nii riigile kui ühiskonnale.

Kodanikuajakirjanduse (citizen journalism) ajastul on tekkinud karjuv vajadus omada oskust eristada võimalikke tõlgendusi, ükskõik kui tõenäolised need ei tundu, reaalsusest. Aina dünaamilisemaks muutuvas erasektoris on soov olla ettevõtlik ja innovaatiline justkui must-have tarkvara igas inimeses. Kodanikujulgust ja oskust kritiseerida selliselt, et see oleks konstruktiivne, on vaja alati.

Pidev ja sihipärane sisuka tagasiside kogumine tekitab kultuuri, kus tudeng teab, et tema arvamust oodatakse ja õpib läbi selle panema tähele ja sõnastama väikseid asju. Neid asju, mille kohta võib-olla muidu saadetakse vaid kurtev sõnum sõbrale.

Läbi kaasava ja kriitilist lugemist-mõtlemist soodustava kultuuri loomise, õpetame me inimesi tajuma ja välja tooma negatiivseid ning positiivseid aspekte. Need, kes viitsivad oma keskkonna paremaks muutmise nimel kriitilised olla ja vaielda, tajuvad selle mõju. Need, kes tajuvad enda väljaütlemiste mõju, on ka inspireeritud seda aina enam tegema.

Samuti nagu need, kes soovivad ühiskonna paremaks muutmise nimel kriitilised olla ja vaielda, seejuures viisakaks ja teisi austavaks jäädes, seda ka teevad. Mitte vaid asjaosalisi, vaid ka teisi austava diskussiooni keskkond on midagi, mida meie ühiskond väga vajab. See, kui väga meil sellest puudu on, on tulnud ilmsiks alles viimase pooleteise aasta jooksul. 

Kriitika kartmine on inimlik

Meie eesmärgiks ühiskonnana ei peaks olema ainult inimlikkus, vaid püüdlus olla paremad kui see, millisena sündisime ja milliseks enda arengut suunamata muutume. Kui esimeseks reaktsiooniks kriitikale on kaitserefleks, peaksime üritama ühiskonnana sellest refleksist kaugemale jõuda, kriitika omaks võtta ja asju paremaks muuta.

Osavõtlik diskussioon ja oskus argumenteerida on midagi, mida saab luua inimestes juba varakult. Naeruvääristamist kartmata kriitiline ja ettevõtlik olles, annab inimene ühiskonnale juurde selle tagasiside, mida see nii väga vajab ja tihti otsida ei oska.

Teadliku tudengi ja kodaniku loomiseks peavad ülikool ja riik olema valmis saama tagasisidet, kriitikat ja selle põhjal tegema muudatusi.

Kriitika ei ole halb. Valmidus panna tähele, koguda mõtteid, anda tagasisidet ja olla ettevõtlik, on teadliku kodaniku endale võetud ülesanded, mille täitmisest sünnib parem ühiskond.

Olgugi, et käes pole 1. jaanuar, on algamas uus õppeaasta ning sedapuhku võib ka oma uue õppeaasta lubadused edasi anda, sest nii nagu mitmed tuhanded, siis nii ka mina olen sellele aastal teist korda tudengi rollis. Ma tahan olla teadlik tudeng ja kodanik. Ma loodan, et ma pole ainus.