Riigil on Eesti ühiskonna tööriistana õigus ja kohustus õpetlaste ohjad koomale tõmmata, kirjutab majandusteadlane Hardo Pajula.
Hardo Pajula: õpetlaste hämaras
Mõni aasta tagasi olevat üks lõunapausil võileibu nosinud seltskond Rootsi finantsiste hakanud filosofeerima, mida nende Baltimaadest kokku ostetud pankadega – ja nende külge kinnitatud majandustega – peale hakata. Umbes selles võtmes, et milline on nüüd ikkagi teie konkurentsivõime (jätkusuutlikkus, innovaatilisus, teadmistepõhisus jne).
Üks neist olevat siis tuunikala pooleldi täis suuga välja pakkunud: «Võib-olla te peaksite investeerima haridusse?» Selle lause viimane «e» olevat veel õhus hõljunud, kui üks kohtumisel osalenud pärismaalastest kargas püsti ja hõiskas vaimustunult: «Mitu korrust [sel hoonel peaks olema – H. P.]?»
See tragikoomiline seik meenus mulle, kui lugesin Postimehest intervjuud Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) värske rektoriga (PM 28.08). «Tehnikaülikool on viimasel ajal väga dünaamiliselt arenenud. Ma arvan, et ka kogu Eesti ühiskond tunneb, et siin on tehtud head tööd. Silmaga nähtav tulemus on siinne kampus, milletaolise üle võiks iga maailma ülikool uhkust tunda.»