Priit Põhjala: ja koledaima pealkirja auhinna saab…

Ajalehed. Foto: Toomas Huik

Pealkirja ei maksa alahinnata. Pealkiri, see on tervitus, käeviibe, teksti ja lugeja esimene kokkupuut. Sild, mida mööda jõuab looduni, kirjutab Õpetajate Lehes Priit Põhjala.

Priit Põhjala. Foto: ÕL Foto: Õpetajate Leht

Silt, mis tekitab esmaseid assotsiatsioone ja meelestab tuleva suhtes. Võti, mis avab tee mõistmisele. Uks, mis suleb teksti kindlasse ruumi ja piiritleb selle tähendust. Püsiv vihje lugeja kujutlusvõimele. Kutse ja väljakutse, lubadus ja hoiatus.

Hea pealkirja leidmine on annet, tööd ja vedamist nõudev kunst. Mõnikord ei taba isegi meister esimese korraga naelapead. Tolstoi tahtis alul oma «Sõjale ja rahule» panna pealkirjaks «Lõpp hea, kõik hea». Kas see, mis sobis Shakespeare’ile, sobinuks tõesti ka Tolstoile? Orwelli geniaalselt lakooniline «1984» võinuks äärepealt olla «Viimane inimene Euroopas». Ja palju ei puudunud, et Stokeri kuulsaim romaan, mida tuntakse «Draculana», kannaks pigem halvale õudusfilmile sobivat pealkirja «Surnud ebasurnu».

Vahel, õigupoolest üsna sageli on pealkiri sihilikult eksitav – autor mängib lugeja ootustega või on sardooniline. Võtame kas või Huxley magnum opus’e «Hea uus ilm» (jälle laen Shakespeare’ilt). Muidugi võib pealkiri eksitada ka autori otsese taotluseta. Inglise kirjanik Julian Barnes on tunnistanud, et keeldus aastaid lugemast Salingeri «Kuristikku rukkis», pidades seda raamatuks pesapallist. Tõsi ta on, algupärast pealkirja «The Catcher in the Rye» saab tõlgendada ka kui «Püüdjat rukkis». Aga olgu meelega eksitavad või mitte, igal juhul võib nii Huxley kui ka Salingeri pealkirjad liigitada ilusate ja õnnestunute valda.

Koledad – kõige koledamad – on sellised pealkirjad, mis eksitavad sihilikult, ent mitte mingi kirjandusliku eesmärgi, vaid pelgalt madala tähelepanu nimel, olles seejuures veel keeleliselt küündimatud.

Koledad – kõige koledamad – on sellised pealkirjad, mis eksitavad sihilikult, ent mitte mingi kirjandusliku eesmärgi, vaid pelgalt madala tähelepanu nimel, olles seejuures veel keeleliselt küündimatud. Säherdusi pealkirju ulbib kõige rohkem kollase ajakirjanduse haisvas mülkas. Ja nendest ma ju kirjutada tahtsingi.

Näiteks sattusin hiljuti pealkirjale «Õuduste reis: Nohu ja köha käes vaevlenud klient pidi Elroni rongis konditsioneeri taluma». Soovimata järgnenud artikli peategelase kannatusi pisendada – kas artikkel sellest, et kellegi arvates oli rongis liiga tõhus kliimaseade, ikka peaks kandma pealkirja «Õuduste reis»? Kes vastab «jah», lugegu mugavustest rongides, mis sõitsid 1941. aasta juunis Venemaa poole. Või vaadaku filmi «Kesköine liharong». See ehk asetab maailma asjad õigesse perspektiivi.

Veel üks klassikaline kollane soperdis: «Eestist pärit naine sünnitas Inglismaal suurima beebi». Kas tõesti võitis eestlane inglasi nende oma koduväljakul? Siiski mitte; pealkirjale järgnevat lugedes selgub, et tegu oli lihtsalt «ebatavaliselt suure» beebiga. Eestiski on suuremaid sündinud. Ja Inglismaal koguni kaks korda suuremaid.

Ja veel üks, videoga: «Švipsis Juncker möllas ülemeelikult Riia tippkohtumisel». Mida see «ülemeelik möllamine» endast siis kujutab? Poliitik patsutab kolleege natuke liiga joviaalselt põsele, võrdleb nendega lipse, musitamises ei jõua Brežnevile ligilähedalegi … Pealkirjast võiks aga järeldada, et Juncker tantsitas Tootsi kombel Merkelit, lasi istungilaualt kõrge kaarega põrandale ja kirjutas enne ärakukkumist euroliidu lipule suurelt «Jean-Claude».

Orelipoiss avab laulus «Loo ja loe» kollase ajakirjanduse tagamaid: «kukkusin libedaga perseli / Õhtuleht kirjutas / et mind mõrvati», «keegi tänaval müksas mind / Õhtuleht kirjutas / et hoopis mina ta läbi peksin», «polikliinikust / ma mööda kõndisin / Delfi kirjutas et ilmselt mul on aids», «hääletaja peale / võtsin ka / Delfi kirjutas et oodata on uut / teadmata kadunut». Kurb küll, aga just nõnda ju ongi. Ja liialdavad kollased pealkirjad on sedasorti loomingu näruseim ilming.

Kas kollaste ajalehtede ja ajakirjade toimetustes töötavad diletantidest poeedid, kes püüavad lennukate hüperboolsete pealkirjadega ennast teostada ja avaldatavat rämpsu kuidagigi õigustada? Muidugi mitte. Kollane ajakirjandus põeb lihtsalt omamoodi Münchhauseni sündroomi, liialdades tähelepanu ja hiire­klõpsude nimel. Ja klõpsutajaid juba jätkub. Ent iga klõps kollasel pealkirjal muudab ajakirjandust veel kollasemaks … ja lugejat veel lollimaks.