/nginx/o/2013/07/05/1876152t1h4c68.jpg)
/nginx/o/2010/10/22/453418t1h5a25.jpg)
Möödunud nädalal soovitas ÜRO Eestile kakskeelsust, aga postimees.ee gallupi järgi ei pea 88,5 protsenti vastanutest seda siiski vajalikuks.
Tiina Veskiväli-Sulg: umbkeelne marueestlus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne taasiseseisvumist oli vene keel osa igapäevast ning poes või taksos ei saanudki rääkida muus kui vene keeles. Koolis oli vene keel ebapopulaarne ning kuigi õppisime seda alates teisest klassist, ei olnud pooled õpilased võimelised keskkooli lõpuks vene keeles suhtlema. Seegi oli mõistetav.
Täna on minu lapsed õnnetud, et nad ei suuda vene keeles suhelda. Ja nad on tavalised noored gümnasistid ja üliõpilased, mitte loodrid. Samas on mul töökaaslaste seas palju noori venelasi, kes valdavad hästi eesti keelt ja suhtlevad vabalt mõlemas keelekeskkonnas.
Üks kolleeg rääkis hiljuti oma kogemusest lasteaias. Noor kasvataja ei vallanud sõnagi vene keelt, kuid rühmas oli ka väike vene tüdruk, kelle vanemad olid ta pannud eesti lasteaeda nähtavasti lootuses, et laps saab kergemini eesti keele selgeks. Väike tüdruk palus «pit» («juua»).
Õpetaja ei saanud temast aru ja mu kolleeg tõlkis lapse soovi. Aga mis oleks saanud siis, kui tüdrukul oleks olnud mõni suurem mure, kuid keegi lasteaias poleks teda mõistnud?
Me oleme marueestlased, hoiame oma keelt ja maad, korraldame muukeelsetele keeleõppe programme ja räägime integratsioonist. Kuid kas me pole seejuures liiga kapseldunud oma ideaalidesse?
Lapsevanemana mõtlesin, et kaua ma hoiaksin oma last lasteaias, kus temast üldse aru ei saada? Et mis ei tapa, teeb tugevamaks? Aga nähtavasti peaksin talle ka selgitama, miks eestlased vene keelt ei taha ega oska rääkida, paratamatult peegeldaksin seejuures oma suhtumist ja kujundaksin nii tema hinnanguid eestlastesse.
Mida halba sünniks sellest, kui vene mutike läheb pensioniametisse ja ta saab oma asju ajada vene keeles?
Ma usun, et kui ametnikel oleks kohustus osata vene keelt, siis oleks see meie rahvuse tugevus. Kui meie noored õpiksid koolis vene keelt süvendatult, oleksid nad tunduvalt läbilöögivõimelisemad. Selliseid näited võiks tuua veel.
Eesti ei pea olema kakskeelne riik, kuid arvestades meie ajalugu, geograafilist asendit ja tänapäeva, võiks vene keel olla tähtsuselt teisel kohal. Ning ühtlasi võiksid eestlased olla avatumad ja sõbralikumad ka venelaste suhtes.
Nikolai Kultas räägib oma elulooraamatus, et legendaarses kohvikus Kultas valdasid teenindajad enam kui 12 keelt. Iga kliendi puhul selgitati välja tema emakeel ja saadeti teenindaja, kes seda keelt oskas. Miks ei võiks me ka nüüd püüelda nii kõrgete standardite poole ja seda eriti riigiametites?