Hinnatõus on viimase aja trend. Kuigi peaaegu kõik suuremad kaubandusketid on ühinenud «Ausa hinnastamise kokkuleppega», kuigi tööpuudus on läbi aegade kõrgeimal tasemel, kuigi majanduskasv on alles hoogu võtmas, kuigi kõik asjaolud viitavad sellele, et eestlaste ostujõud ei saa olla inflatsiooni põhjustajaks, on ikkagi hinnad viimasel ajal hakanud jõudsalt tõusma. Mis on siis põhjus?
Mingis osas on hinnatõus paratamatu ja meist mitte sõltuv. Kui Eestisse sissetoodav tooraine kallineb maailmaturul, on kaunis kindel, et ka Eestis sellest toormest valmiv toodang läheb kallimaks. See on üks tahk turumajanduse toimimisest ja sellega peame lihtsalt leppima.
Kas me peame aga leppima sellega, et mõned ettevõtjad on lasknud buumiaastatel oma kulud üle pea kasvada ja ei suuda neid enam kontrolli alla saada? Miks peaks me aktsepteerima ettevõtjate püüet lasta põhjendamatu hinnatõusu kaudu oma ebakompetentsust meil kinni maksta? Sama vähe peame leppima sellega, et osa ettevõtjaid lihtsalt testib turu taluvuspiire ja tõstab hindu sellepärast, et äkki õnnestub.
Kohati tekib vägisi mulje, et osa hinnatõusust on ka poliitilistest eelistustest tingitud. Eestis on praegu selgelt olemas üks erakond, mis teeb kõik selleks, et euro tulek inimestele võimalikult vastumeelseks teha. Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus keeldus ühinemast «Ausa hinnastamise kokkuleppega» põhjendusel, et nemad on nagunii ausad. Samal ajal tõusevad näiteks huvialaringide tasud Tallinnas drastiliselt ja Tallinna makstavad toetused muudetakse eurosse arvestamisel väiksemaks.
Omaette kategooria on monopoolset seisundit nautivad ettevõtted. Tallinna Vesi, mille kasumist lõviosa jagavad omavahel Tallinna keskerakondlik linnavalitsus ja United Utilities, on halb näide sellest, kuidas monopoolset seisundit saab kuritarvitada.
Samas ei ole ka väga üllatav – mõeldes selle firma omanike struktuurile –, et neil puudub täielikult n-ö sotsiaalne närv. Kasutatakse lihtsalt ära oma seisundit ja maksimeeritakse oma kasumeid. Küll aga on üllatav, et täielikult riigi omandis olev Eesti Energia tundub unustanud olevat, et nende põhiline ja ainuke ülesanne on garanteerida Eesti tarbijate jätkusuutlik, tõrgeteta ja sõltumatu varustamine maksimaalselt odava energiaga. Jordaania põlevkivi jätab Eesti tarbijad sõna otseses mõttes külmaks.
Euro ei tõsta hindu
Mida siis teha hinnatõusu ohjeldamiseks? Esiteks, lepime kokku ühes asjas – euro tulek iseenesest ei põhjusta hinnatõusu. Pisut absurdne on praegust hinnatõusu ajada euro kaela, kuna eurot meil veel polegi. Aga kuidas siis ikkagi hinnatõusu alla suruda? Mis puutub monopoolseid ettevõtteid, siis nende iha hindu tõsta peab ohjeldama riik. Konkurentsiameti volituste suurendamine ja selle muutmine eraldiseisvaks järelevalveorganiks oleks üks konkreetne samm selles suunas.
Kõigi ülejäänud põhjendamatute hinnatõusude vastu võiks aidata võidelda kliendid. Tarbija üksi on küll väike, kuid ta jõud on suur. Meenutagem, kuidas Rimi kiirelt murdus tarbijate kriitikatulva all seoses Eesti lihatootjate diskrimineerimisega. Viimased uudised Selveri ja Tere osas näitavad selgelt, et ka riiklikud ametid on kartellid oma fookusesse tõstnud.
Samas olen ma väga üllatunud eestlaste stoilise reaktsiooni üle senisele hinnakarussellile. Ma kujutan ette, et isegi meie põhjamaised naaberrahvad oleks juba poodide uste taga kaikaid viibutamas, kui neid selliste hinnatõusudega kotitaks.
Tabijad ise peavad tegutsema
Minu arvates peaks Eestis hakkama tegutsema hinnavalve. See võiks olla organisatsioon, mis jälgib hindade muutumist ja suunab inimesi boikoteerima põhjuseta hinnatõstjaid. Olgu need siis üksikud tootjad, teatud kaubamärgid või kaubandusketid. Eesti probleem on see, et meie turg on väike ja turuosaliste arv piiratud. See pärsib konkurentsi ja aitab kaasa kartellisarnaste fenomenide õitsemisele.
Lisaks sellele on ka meedia käitunud tihtilugu kartellide tekkele kaasa aitajana. Seepärast oleks enam kui loomulik, kui ajakirjandus toetaks hinnavalve liikumist ja oleks valmis edastama nende teateid samamoodi, kui juba aastaid on iga bensiinihinna muutust kõigile turuosalistele püüdlikult kommunikeeritud.
Väga tähtis on loomulikult ka konkurentsiameti ja tarbijakaitseameti maksimaalne kaasamine. Seda saab teha ainult nende informeerimise kaudu.
Iga inimene, kes märkab mingeid ebanormaalseid hinnaliigutamisi, võiks helistada tarbijakaitsesse tel 1330. Olen loonud Hinnavalve konto ka Facebookis ja kutsun kõiki sellega liituma ning hinnamoonutustest seal teada andma. Tarbijad ise peavad omaenda kaitseks ka tegutsema!
Valdav osa ettevõtjaid on ausad ja tublid – nende maine nimel tuleks selline hinnavalve korralda. Meedial on trend kajastada ikka negatiivset ning nii võivad kannatada saada ka kõik need, kes oma äri ausalt ja südametunnistusega ajavad. Hinnavalve on tarbijate ja ausate ettevõtjate kaitse!
Üleskutse tehtud, lähen nüüd poodi ühte hinnasilti pildistama, sest varem seda nähes tundus mulle, et see kaupmees pole viitsinud endale selgeks teha, millise kursi ja ümardamisreeglitega kroone eurodeks ümber arvutatakse. Nii et, head kaupmehed, olge valvel, hinnavalvurid jälgivad teid!