Juhtkiri: võim ja vaim Oki paberis

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Valitsust nõustava teadus- ja arendusnõukogu liikme Gunnar Oki koostatud ekspertraport Eesti kõrgharidus- ja teadusasutuste võrgu ning tegevussuundade kohta on tekitanud väikese tormi.

Marju Lauristin leiab, et dokumendi ettepanekud praegust süsteemi reformida, konsolideerida ja tõhustada esindavad tehnokraatlik-administratiivse huvigrupi vaateid, mis 21. sajandisse ei sobi. TTÜ uus rektor Jaak Aaviksoo jällegi ütleb tänase lehe usutluses, et temas Oki raporti ettepanekuist miski «põhimõttelist vastuseisu ei tekita». Oki paber meeldib ka tööandjatele ja haridusminister Ligile.

Näib lausa, et tegu on ühe järjekordse inkarnatsiooniga Eestis igikestvast võimu ja vaimu küsimusest. See ilmutab end ajuti füüsikute ja lüürikute vägikaikaveos või vastasseisus tehnokraadid vs loomeinimesed. Samast ooperist on sotsiaalteadlaste aeg-ajalt tehtavad etteheited poliitikaeliidile.

Kas vastandid on ühendamatud nagu yin ja yang ning ühisosa ei leidugi? Või on mõeldav ka mingi kompromiss Eesti hariduse ja teaduse evolutsioonilise, leebemalt kulgeva arengu ja nende revolutsiooniliste ümberkorralduste vahel, millega Okk end oma raportis eriti tagasi ei hoia?

Ettearvatult tekitab esmalt kõige suuremaid kirgi küsimus, mis on paljudele hõlpsalt mõistetav: kas eestikeelne või ingliskeelne kõrgharidus? Tänases Postimehes kirjutab keeleteadlane Reet Kasik, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine ei ole võimalik ilma eesti haritlaskonnata. Oki konkreetne ettepanek on aga muuta ülikoolides doktoriõpe üldjuhul ingliskeelseks, tehnika- ja tehnoloogiaaladel aga juba magistriõpe.

Saatan peitub üksikasjades, sest on ju päevselge, et eestikeelsest kõrgharidusest loobuma me valmis ei ole. Samal ajal pole tulevastel teadlastel, inseneridel jne mõeldav sulguda miljonilise rahva keeleruumi. Eesmärk võiks olla, et eestikeelse ülikooli lõpetaja on suuteline edukalt tegutsema ka ingliskeelses maailmas. Vähemalt peab tal soovi korral see võimalus olema. Mis vormi võtab see praktikas? See võiks olla praeguse debati sisu, mitte kõigi muutuste eitamine, mis saabuvad kord nagunii. Edu valem pole ka rahvuskultuuri eiramine, vähetähtsaks pidamine.

Keeleküsimus on vaid üks näide. Reformiplaan on areen, kus põrkuvad süsteemi osaliste huvid (mis ei pruugi alati kokku langeda ühiskonna vajadustega laiemalt) ja otsustajate-tõhustajate soovid (mis ei pruugi piisavalt arvestada reaalsete inimeste mõistetavaid muresid). Loodame siiski, et võim ja vaim ei vastandu nii teravalt, et Gunnar Oki suurest tööst jääb Eesti ühiskonnal kasu saamata.