Sergei Metlev

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Parlamentaristide ja kuningriiklaste, kapitalistide ja kommunistide, liberaalide ja sotsialistide ning teiste ideoloogiliselt vangistatud rühmade laupkokkupõrked on valanud verd ja loonud kaost, ent see aeg peaks olema möödas, kirjutab Vabaerakonna liige Sergei Metlev.

Tänapäeva inimväärikusele ja vabadusele tuginev Euroopa on leidnud oma vundamendi, kitsarinnaline ja vihane ideoloogiavõitlus on ammendumas. Oluliseks muutub see, millised lahendused on tõhusamad ja sobilikumad ning millistest põhimõtetest järjepidevalt lähtutakse. 

Eestis on viimastel aastatel kiputud elu ülereguleerima ja ideid ideoloogiliselt tembeldama. Taasiseseisvumise järgsel perioodil oli loogiline, et ühiskonna ülesehitamine pärast totalitaarkontrolli kadumist nõudis sadade uute õigusaktide loomist. Tugev antipaatia kõige nõukogudehõngulise vastu sünnitas väga otsekoheste loosungitega poliitilisi liikumisi, mida inimesed toetasid. Tagantjärgi analüüsides tuleb välja, et tol ajal Eesti neid tõepoolest vajas.

Kas te olete mõelnud, kes on Eestis õigupoolest tõeline liberaal, sotsiaaldemokraat või konservatiiv?

Koos riigi aluste tugevnemise ja sotsiaalse olukorra stabiliseerumisega on ideoloogiline pasunasse andmine muutunud aina suuremaks rumaluseks, mis võib küll luua poliitsõdalastele ametikohti, kuid palgavaesust ta ei vähenda, haldusreformi ei käivita ega julgeolekut ei kindlusta.

Kas te olete mõelnud, kes on Eestis õigupoolest tõeline liberaal, sotsiaaldemokraat või konservatiiv? 

Kõik erakonnad pooldavad tugevat ajateenistust – see on kindlasti konservatiivne poliitika, sest puhtliberaalne vastand on kutseline armee. Kuhu siis jäi liberaalse Reformierakonna individualismi ülistamine? Keskerakond esineb selgelt sotsialistlike loosungitega, samal ajal naudivad nad Euroopa Parlamendis liberaalide parteirühma seltsi.

Sotsiaaldemokraadid nagu tahaksid kosta midagi võrdsusest, näiteks arutada kodakondsuspoliitika leevendamist, kuid kipuvad oma sõnu sööma. IRL tahab olla rahvuskonservatiivne, kuid samal ajal trumpab sotse üle raha lausjagamise lubadustega ja pooldab sotsialistliku Kreeka ülalpidamist.

Vaatamata sellele, et erakondade programmilised seisukohad on pidevas liikumises ja otsimises, pingutavad nad endiselt üle ideoloogilise võitlusega.

EKREt huvitavad laias laastus ainult pagulased ja seksuaalvähemused, üldse igasugused vähemused või õigemini nende tõrjumine. Vabaerakonna tegevuses võib samuti näha kõikumisi, aga ta ei olegi ennast kitsa ideoloogia jäikadesse piiridesse surunud.

Mida me saame siit järeldada? Vaatamata sellele, et erakondade programmilised seisukohad on pidevas liikumises ja otsimises, pingutavad nad endiselt üle ideoloogilise võitlusega. Kõik tahavad vallata poliitilist tõde, unustades, et see on otsetee Põhja-Korea mõttemaailma. Kindlasti ei saa öelda, et poliitiline maailmavaade kujuneb vaid ühekordsete otsustamiste summast, vajalik on ka arusaadav raamistik. 

Seda ei pea aga saatma halvustamine ja poliitiline sõim! Tuleb meelde, kuidas juunikuus reformierakondlased üritasid tembeldada Vabaerakonda sotsialistlikuks palgavaesust leevendava tulumaksuvaba miinimumi tõstmise idee pärast. EKREle meeldib öelda, et ta seisab ainukesena Eesti rahva püsimise eest, nagu kõik ülejäänud oleksid isamaa mahamüüjad. Ikka ja jälle püütakse seletada keerulist elu lihtlabase vastandumisega, mis paljastab ka tõelist suhtumist valijatesse.

Mõni riigielu valdkond vajab rohkem vaoshoitust ja ühistahtele keskendumist, nagu kaitsepoliitika. Teine valdkond nõuab aga avatust ja reformi, nagu kivistunud valimis- ja erakonnaõigus ning regionaalpoliitika. Kindlasti on Eestis liiga palju reguleeritud ja piiratud ettevõtlust ning kummardatud selles valdkonnas karmi karistamispoliitikat. Kuid ettevõtluskeskkond vajab tegelikult liberaalsemat lähenemist, kui tahame säilitada majanduse arengu ja kasvuvõime. Lahendused peaksid tuginema põhiväärtustel, mitte mõne autoriteedi poolt lendu lastud lihtsatel loosungitel.

Ikka ja jälle püütakse seletada keerulist elu lihtlabase vastandumisega, mis paljastab ka tõelist suhtumist valijatesse.

Kas joosta peaga vastu seina ainult sel põhjusel, et keegi on kunagi klassifitseerinud seda või teist ideed rohkem liberaalseks või rohkem konservatiivseks? Heaolutaseme tõstmine ja omariikluse arendamine nõuab põhiseaduses kokkulepitud põhimõtete sisulist tunnistamist ning konkreetsetele probleemidele töötavate lahenduste rakendamist, mitte stalinistlikus stiilis ideoloogiliste rahvavaenlaste jälitamist ja paljastamist. 

1992. aastal on Eesti rahvas kokku leppinud oma põhiseaduses, et Eesti on rajatud õigusele, õiglusele, demokraatiale ning ta on iseseisev ja sõltumatu riik. Nendele baasväärtustele tugineb iga poliitiline liikumine, kes määratleb ennast vastutustundlikuna ja tõepoolest hoolib inimesest. Ideoloogiat saab võtta surmtõsiselt vaid põhiseaduslike väärtuste kontekstis, mis ongi meie maailmavaate tõelised sambad.

Kuidas aga riiki, linna või valda juhtida, et need baasväärtused praktilises elus tugevneksid ja inimesi teeniksid on juba järgmine küsimus. Vabastame need lihtsustavast ideoloogilisest mürast ning sisustame selliste terminitega nagu tõhusus, vajalikkus ja sobivus. Me elame ajal, mis on palju turvalisem ja inimlikum, kui kõik eelmised ajastud. See annab võimaluse õppida, vältida ka tulevikus konflikte ja tarbetuid sisetülisid, mis on alati toonud kaasa kannatusi. Eesti vajab praegu kõige vähem värvilise lipuga ringi jooksvaid hüperaktiviste, kel taskus on ainult vaimse isa manuaal ja peas paar loosungit.