/nginx/o/2010/10/22/453428t1hcc91.jpg)
Kui uskuda küsitlusi, siis toimub Prantsusmaal praegu midagi kummalist. Enamik rahvast on president Nicolas Sarkozyga nõus, et nad ei peaks saama tulevikus juba 60-aastaselt pensionile minna, nagu praegu. Samas toetab koguni kaks kolmandikku prantslastest streikijaid, kes vihaselt sellesama pensioniea tõusu vastu meelt avaldavad.
Seletus, mida paljud selle «lühise» põhjendamiseks pakuvad, kõlab loogiliselt: viimased kuus nädalat kestnud demonstratsioonid ja streigid ei ole suunatud niivõrd pensionireformi, kuivõrd presidendi vastu.
Sarkozy ei ole Prantsusmaal kunagi olnud nii ebapopulaarne kui praegu. Sel nädalal avaldatud küsitluse kohaselt on tema tööga rahul vaid 30 protsenti rahvast. Üle kolme aasta võimul olnud Sarkozyd on tänavu tabanud üks skandaal teise järel, alates Euroopa Liidu pahameelest mustlaste väljasaatmise üle, lõpetades väidetava seotusega Euroopa rikkaima naise, L’Oréali pärijanna Liliane Bettencourti maksuafääris.
Just Bettencourti juhtum on mitme kommentaatori sõnul tegelik põhjus, miks prantslaste reaktsioon ju suhteliselt leebele reformile – pensioniea tõstmine kahe aasta võrra – nii raevukas on olnud. Suvel ilmusid teated, et Bettencourt maksis ebaseaduslikult Sarkozy erakonnale suuri annetusi ja sai justkui tänutäheks riigilt 30 miljoni euro suuruse maksutagastuse.
Viimane oli võimalik tänu Sarkozy ühele kurikuulsamale seadusalgatusele ehk nn maksukilbile, millega riik viis sisse korra, et keegi, ükskõik kui rikas ta ka poleks, ei tasuks riigile maksudena üle 50 protsendi oma aastasest sissetulekust. Eesmärk oli meelitada miljonäre Prantsusmaale naasma (ja jääma), kuid ajal mil valitsus tõstab makse ja tahab kulusid kokku hoida, jäi üldsusele mulje, et riigipea kaitseb rikkaid ja karistab vaesemaid.
Õigustatud või mitte, kuid suurele osale rahvast ongi Sarkozyst jäänud siiani mulje kui rikkurite sõbrast, kes eeldab, et kõik peale tema peavad rihma koomale tõmbama. Riigis, mis teatud ajaloolistel põhjustel peab ülemiste ja alumiste ühiskonnaklasside solidaarsust oluliseks, ei suhtuta eriti soojalt sellesse, kui riigipea oma Rolexi kellade ja supermodellist abikaasaga uhkustab. Hüüdnimi räägib oma keelt: le président bling-bling.
Ja nagu teab Sarkozy ametivend USAs, võib rahva ettekujutus riigipeast, ükskõik kui alusetu see ka ei oleks, poliitikas muutuda olulisemaks kui tõde.
On selge, et Sarkozy on praegu silmitsi oma ametiaja suurima kriisiga. Arvestades, et järgmised presidendivalimised on juba 2012. aasta mais, tõotab pensionireformi saatusest kujuneda tema määrav hetk. Panus on laual ja taganemine ei ole variant.
Sarkozy ainus lootus populaarsus tagasi võita ongi lõpuni välja minek, sest vaid see tooks talle pooleteise aasta pärast parempoolsete valijate hääled. Lahtine on aga, kui palju suurendasid viimaste nädalate sündmused Sarkozy vastaste ridu. Mulje, et ta teerullina kõigist kriitikutest üle sõidab, ei pruugi pikemas perspektiivis väga edukaks taktikaks kujuneda.
Pärast 1936. aastat, mil prantslased said 40-tunnise töönädala ja palgaga puhkuse, pole ükski president palunud prantslastel kauem töötada. Kuid Sarkozy seda teeb. Tõenäoliselt pani ta kõik oma kaardid sellele, et reformi läbisurumisega näitab ta end tugeva liidrina ja viib täide oma peamise valimislubaduse – suurendada Prantsuse majanduse konkurentsivõimet. Kui Sarkozy otsustab taganeda, ei võida ta midagi – parempoolsed kaotavad tema vastu usalduse ja sotsialistid jätkavad tema jalgealuse õõnestamist.