Evelyn Sepp: mida õppida Gunnar Oki raportist?

Evelyn Sepp Foto: Jaanus Lensment

Üleeile lõhkes pingsalt oodatud ja kardetud pomm: Teadus-Arendusnõukogu avaldas Gunnar Oki raporti, mida loodetavasti lauasahtlisse tagasi ei topita. Ettevõtjad on rõõmsad ja tänulikud, et lõpuks räägib veel keegi selgel häälel sama juttu, mida nad ise aastaid on peegeldanud. Akadeemilised ringkonnad on aga šokis või koondavad juba ridu vastulöögiks, kirjutab kolumnist Evelyn Sepp.

Emotsioonideta võttes ei ole selles raportis siiski midagi uut – see põrmustab «tasuta hariduse»,  toob välja killustatuse, fookuse puudumise jpm. See annab üksjagu soovitusi, millega on raske mitte nõustuda. Peamine – see räägib Eesti konkurentsivõimest.

«Eesti on avatud riik ja teemaarengu võtmeküsimuseks on konkurentsivõime selle sõna kõige laiemas tähenduses, hõlmates inimeste, institutsioonide, majanduse ja kultuuri võimekust eristuda, väärtusi luua ja probleeme lahendada,» seisab seal.

Peamine erinevus tänasega, millele Okk tegelikult tähelepanu pöörab, on vajadus kogu kõrghariduse juhtimist reformida ning selle keskne eesmärk ei ole pelgalt rahaline kokkuhoid, vaid perspektiivikama sõelumine, olemasolevaga sünergia loomine ja muutunud tegelikkuses uute kvaliteedikriteeriumide mõtestamine.

Peamine on korraldada ümber kogu valdkonna sisuline juhtimine, et tagada otsuste tegemise kiirus ja paindlikkus tulenevalt väliskeskkonna muutustest, leida ja teenida nii vajalikke lisaressursse arenguks ning valida prioriteetsed suunad, mis aitavad seda saavutada. Nendes küsimustes on ülikoolid samas seisus ükskõik millise teise suure ja keerulise organisatsiooniga. Kui on soov olla konkurentsis, siis tuleb selleks luua ka võimalused.

Seega on kõrgharidusmaastikul toimuv sama palju Eesti riigireformi ja kestmise küsimus kui seda on riigi- või omavalitsuste valitsemise- või haldusreform. See ei ole kõrgkoolide siseasi.

Kõik lahendamist vajavad küsimused on samad, mida küsivad täna endalt kas või omavalitsused või teised, kes töötavad loodetavasti ambitsioonika riigireformi kava kallal ja mida küsib iga Eesti inimene ning iga tulevikku suunatud ettevõtja. Raha juurdetrükk tema probleeme ei lahenda, eelarve ise ei kasva imeväel, teised konkurendid liiguvad valguskiirusel edasi. Küllalt kiirelt tuleb otsustada, mida teha sisuliselt teisiti, et edasi areneda.

Natuke ka mastaapidest, milles Eesti kõrgharidus- ja teadus maastik opereerib. Meil on umbes 50 000 üliõpilast ja sektoris umbes 10 000 töötajat, aga meil on umbes 700 õppekava. Kõigi Eesti riigi osalusega ülikoolide, teadusasutuste ning rakenduskõrgkoolide eelarve kokku on 395 miljonit eurot, näiteks Soome Aalto Ülikooli oma on aga 400 miljonit,  Helsingi Ülikooli eelarve aga 700 miljonit ning Stanfordi Ülikoolil 4 miljardit eurot.

On ilmselge, et ei ole mõistuspärane eeldada, et meie ülikoolid tegutsevad samal rindel, sama laia skaalaga, sama tulemuslikult, kuid teevad seda umbes paarkümmend korda «odavamalt». Samuti seda, et nad reformivad end ise alt üles ja paremalt vasakule keskpõrandale kokku või mängivad meie silme ees läbi Ilfi ja Petrovi «12 tooli».

Lõpetuseks tahan ma  üle korrata need 10 Oki raportis välja toodud tegurit, millest sõltub väikeriigi konkurentsivõime suutlikkus ja mis annavad konteksti ka järgnevateks aruteludeks:

• äratada globaalset tähelepanu mingis konkreetses eluvaldkonnas;
• olla atraktiivne väliskapitalile ja kaasata investeeringuid;
• toetada kodumaiseid ettevõtteid omandamaks juhtrolli rahvusvahelistes väärtusahelates;
• arendada nutikat rändepoliitikat kui teadmussiirde allikat tööjõupuuduse leevendamiseks ja strateegiliselt olulise tööjõu ligitõmbamiseks;
• ehitada üles kõrgetasemeline haridussüsteem;
• osaleda aktiivselt, kuid valikuliselt maailma teadmusvõrgustikes, luua ja arendada eelisvaldkondi ning vahendada mujal loodud innovatiivset teadmust oma ettevõtlussektorile;
• seada prioriteete ja teha selgeid ning teadlikke valikuid, mida ja millistes eluvaldkondades suudetakse saavutada ja mida mitte;
• olla paindlik riigisiseste ressursside ümberpaigutamisel, omavahelisel kombineerimisel või ühendamisel selgelt määratletud ülesannete lahendamiseks, haarates samaaegselt mitmeid eluvaldkondi (ministeeriume);
• teha või ümber korraldada koostööd riiklike ametkondade, ametnike, ekspertide ja ettevõtjate vahel;
• kaasata ja siduda väljaspool riiki elavaid ning riigi suhtes positiivselt meelestatud inimesi riigi arengusse panustama.

Ülikoolide hoiak  muutuste suhtes on Eestis äärmiselt jäik, konkurents toimub vales kohas, koostöö omavahel või ettevõtetega on puudulik ja võime oma tulemusi turul pakkuda vähene.

Ülikoolide ettevõtlikkust hinnatakse ikka veel pigem teadusartiklite, mitte aga rakendatud teadussaavutuste või  ettevõtetega koostöös teenitud rahaliste vahendite hulga järgi. Aga just nendes seisneb peamine erinevus tõeliselt edukate maailmaülikoolide ja mitte nii silmapaistvate vahel. Iga eduka riigi taga on edukas ülikool, mis on ühiskonna orgaaniline osa, innovatsiooni eestvedaja, mitte aga asi iseeneses ja seda tahame me ka Eestile!

Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.

----------------------------

Evelyn Sepp on endine poliitik, kes kuulus aastatel 2001-2011 riigikogu 9., 10., 11. koosseisu; enne seda töötas ta 5 aastat riigikogu Keskerakonna fraktsiooni nõunikuna. Ta on juhtinud Kultuurikatelt, osalenud Eesti Ujumisliidu juhtimises ning on täna ametis Teenusmajanduse Koja tegevjuhina.