FOTO: Pm

Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi juhataja Jüri Kõre kirjutab, et heaoluriigi laienemise ajal läksid naised tööle, lapsed lastehoidu, eakad hooldusasutusse või said tuge koduhoolduse abiga. Meil toimub praegu vastupidine protsess.
 

Elame maailmas, mis jaguneb lihtsustatult kaheks, tõsi, omavahel tihedalt seotud osaks. Indiviidide maailm ja institutsioonide maailm.

Institutsioonid olid ja on püsivad, ühiskonna kui terviku poolt aktsepteeritud ja kaitstud elemendid. Nii kõlab ametlik definitsioon ja vastavas loetelus on enamasti perekond, riik, turg, kool ja kirik.

Tegelikult olid veel 20 aastat tagasi need kaks maailma paljude eesti inimeste jaoks lahutatud. Individuaalne mõtlemine ja ühiskondlik mõtlemine, eraelu ja avalikkusele nähtavad teod ei olnud, pehmelt öeldes, omavahel kooskõlas. Sotsiaalsed institutsioonid on aja jooksul vähem muutunud kui indiviidid.

Triviaalne küsimus, kumb on tähtsam, kas kana või muna, on selles kontekstis ülearune. Institutsioonid on loodud indiviidide poolt, kas suurema või väiksema grupi koostööna. Indiviid on seega esmane. Aga institutsioonides toimuvad muutused hilinevad võrreldes indiviidide käitumisega. Institutsioonide püsivus, konservatiivsus ei pruugi üksikisikule meeldida, aga on ühiskonna jaoks tähtis.

Mõneti ootamatult lahvatanud majanduskriis juhib tähelepanu hoopis suuremale probleemide hulgale, kui neid pangandus- ja/või rahandussüsteemis on ilmsiks tulnud. Jätame kõrvale meie jaoks justkui ebaolulise, kuigi paisuva kapitalismikriitika. Sotsialismi kui ideoloogia taandumine ei lõpetanud alternatiivide otsimist valitsevale majanduskorraldusele. Vastavad suundumused on selgelt nähtavad ka sotsiaalpoliitikas.

Sotsiaalpoliitika kontekstis räägitakse meil endiselt heaoluriigist ja selle võimaluste piiratusest, kuigi puhtakujuline heaoluriik on ammu minevik. Selle asemele astus 20. sajandi lõpus nn heaolu pakkumise segasüsteem, piiratud heaoluriik.

Sisuliselt liigutakse tagasi 20. sajandi esimese poole heaolupoliitika poole, mis baseerus perekonna vastutusel, turusuhetel ja riigi poolt perekonnale antud garantiidel. Riigi garantiid omakorda baseerusid turul, tulenesid tööst. Töötav mees ja tema palgaga seotud tööõnnetus-, ravi-, pensioni- ja toitjakaotuskindlustus pidi tagama perekonna toimetuleku.

19. sajandi lõpus loodud sotsiaalkindlustussüsteemid olid küllaldase varuga. Näiteks Saksa pensionifondid täitsid oma ülesandeid isegi Teise maailmasõja ajal, kuni 1949. aastani (Saksamaa tükeldamiseni).

Heaoluriigi ülesehitamine 1950.–1960. aastatel (sotsiaalkulutused kasvasid eelkõige eelarveraha paigutamise toel tervishoidu, perepoliitikasse, haridusse) ei ole olnud ainult lust ja lillepidu. See toimus ühel toitjal (mehel) baseeruva perekonnamudeli asendamise kaudu kahe toitjaga mudeliga. Praegu pole tähtis, et tööleminek oli naiste soov, võib öelda, et nende sõltumatus mehest nii palga kui sotsiaalkindlustuse osas oli lausa kümnenditepikkune unistus.

Paradoksaalsel kombel ei kindlusta tänapäeval kaks palgasaajat alati normaalset toimetulekut. Mõnigi kord on 20. sajandi lõpu kahe palgasaaja perekond suhteliselt halvemas majandusseisus võrreldes samasse sotsiaalsesse kihti kuuluva sajandialguse ühe palgasaaja perekonnaga.

Varem domineerisid madalamate sotsiaalsete kihtide hulgas tööta (palgata) ja sotsiaalkaitseta isikud. Lääneriikides muu hulgas senini sisserännanud. Praegu on sotsiaalse püramiidi allosas mõlemaid, nii palgasaajaid kui ka sotsiaalkaitse toel elavaid inimesi. Vaesus räsib nii tööturul tegutsejate kui sellest kõrvale jäänute vaimu.
Perekondade võimaluste ja laste võimaluste vahel on väga tihe seos.

Erinevus toodab erinevust. Sotsiaalne mobiilsus pole enam nii kiire ja ühemõtteliselt staatust tõstev nagu mõni kümnend tagasi. Eesti olukord on unikaalne selles mõttes, et erinevusi võimendab avalik sektor. Eliitkoolideks tituleeritavad munitsipaalõppeasutused jms on sellise võimendava tegevuse ere näide. Avaliku sektori mõte on sotsiaalsete erinevuste tasandamine ja ühiskonna tasakaalu suurendamine. Erisuste ja erisoovide efektiivne rahuldaja on ikkagi turg.

Eesti omavalitsustegelased räägivad tänapäeval riigieelarve kärbetega seoses kogukondi tabanud n-ö väikesest finantskriisist. Kodaniku aspektist vaadates lisandub aga eelkõige suurte ja meedia pilgu all olevate omavalitsuste tegevusest aina uusi fakte, mis annavad alust küsida: milleks ja kelle jaoks kohalik võim tegutseb? Kui sellised küsimused on õhus, on tekkinud olukord, mis viib üksteisest eemale nii indiviide kui indiviide ja institutsioone. Kogukonna sidusus mureneb või lausa kaob.

Ühiskonna üldine korraldus mõjutab paratamatult perekonna kui institutsiooni tegemisi ja toimetamisi. Heaoluriigi laienemise ajal läksid naised tööle, lapsed lastehoidu, eakad hooldusasutusse või said tuge koduhoolduse abiga. Meil toimub praegu, tõsi, väikeses mahus, vastupidine protsess.

Lastehoiuvõimaluste nappus ja ka teenuse hind, koduhooldusteenuste puudus ja hooldekoduteenuste suhteliselt kõrge hind (tarbija vaatenurgast) suurendavad perekonna hoolduskoormust. Samas, muutunud perekonnamudel ei võimalda eriti aega tagasi kerida.

Paljude rahvuslike sotsiaalpoliitika mudelite jätkusuutlikkuse küsimus taandataksegi naiste ja perekonna tulevasele rollile. Ühelt poolt on naise iseseisvus nii pere- kui perekonnavälistes suhetes endiselt aktuaalne ja kasvav fenomen. Teisalt ei saa sotsiaalkaitse mõttes ühtemoodi käsitleda juriidilist, mittejuriidilist, samasooliste kooselu, kaugsuhteid jms.

Sotsiaalkaitse tegeleb riskidega ja nende hajutamisega, aga erinevates abielu- või suhtemudelites on erinevad riskid. Ka väliselt sarnastes mudelites. Kui laps sünnib ja kasvab üles külastusabielus, on see partnerite heade suhete korral lapsele turvaline keskkond. Kui abielu muutub külastusabieluks või põlvkonnad lahutatakse pereväliste asjaolude mõjul (tööle suundumine välismaale vms), on see laste jaoks peremudeli muutus. Risk, mis võib, aga ei pruugi mõjutada nende olemist ja käitumist.

Pöördume tagasi erinevate peremudelite juurde. Tavaperet, juriidilises abielus olevat paari, seob solidaarsus. See on ka nende suhteid reguleeriva perekonnaseaduse aluspõhimõte. Sellel baseerub ka perekonna sotsiaalkaitse. Näiteks toitjakaotuspensionile on õigus lesel, mitte aga partneri kaotanud vabaabielupoolel. Sest vabaabielu ei baseeru mitte solidaarsusel, vaid individualismil. Riik käsitleb vabaabielu poolte pensioniõigust individuaalse, mitte solidaarse õigusena.

Mõneti on arusaamatu meedias levitatav käsitlus, mille järgi samasooliste suhte riiklik tunnustamata jätmine tähendab ilmajäetust ja diskrimineerimist. Ilmajäetust millestki, mida annab seadus ja riik! Kui võtta ette perekonnaseaduse tekst, siis paraku on see 40 lehekülge kohustusi. Abikaasad, lapsed, vanemad, vanavanemad, lapselapsed ja nendevahelised kohustused. Tõsi, ühe poole kohustus on teise poole õigus.

Paraku teame piisavalt lahutusjärgsetest tõrgetest laste (abikaasa) elatusraha sissenõudmisel. Paarisuhte lõppedes haihtub solidaarsus ja ununeb kohustus. Siin peitub ka üks põhjus, miks riik ei kiirusta otseselt n-ö uusi abieluvorme tunnustama. Kuni riikliku tunnustuseni on vastavad probleemid individuaalsed probleemid. Teisel juhul aga juba ühised, ka riigi ja omavalitsusorganite töö ja mure!

Perekonnasuhte problemaatika on üks Eesti sotsioloogia enim uuritud ja ka meedias kajastatud valdkond ja allakirjutanul pole mõtet seda teemat jätkata. Kui, siis ainult ühest aspektist. Ilma aastakümnetepikkuste süvauuringuteta, kaine mõistuse najal saab väita, et kui tõrgeteta ei toimi vanemate solidaarsus laste suhtes (ülalpidamiskohustuse täitmine elatusraha maksmise näol), siis ei toimi ka laste solidaarsus vanemate suhtes (hoolduse kindlustamine eakale vanemale laste poolt).

Probleemilahendused on teada ja lihtsad. Kas anda õigus saada avalikku hooldust kõigile eakatele (praegu on see õigus ainult lasteta vanuritel) või seada sisse hoolduskindlustus.

See viimane peaks aga toimima diferentseerituna, madalama maksumääraga lastega maksumaksjate jaoks. (Poliitilise) otsustusega ei saa ülearu viivitada, sest eakate endi sissetulekud diferentseeruvad üha suuremal määral.

Praegused pensionärid tunnetavad majanduslikus mõttes tõrjutust ja ühiskondlikes suhetes (oma grupi seisukohti esitades) vaatavad pigem taha-, mitte ettepoole. Paraku on tulevasi pensionäre ees ootav pilt palju keerulisem pensionikorralduse tänasest päevast. Need on piltlikult öeldes tänapäev nagu Manet’ stiilis maal «Eine murul», tulevik nagu Picasso «Figuurid rannal» («Figuri pe plaja»).

Tulevaste pensionäride sissetulekud on praegustest rohkem diferentseeritud, madalaid pensione ja pole võimatu, et ka toimetulekuraskustes eakaid on rohkem. Lootus turu suuremale efektiivsusele pensionikindlustuse korraldajana pole ennast õigustanud ning II ja III pensionisamba küljes hoiab nendega liitunuid loidus ja inerts, mitte aga samastumine reklaamklipis Hispaanias vanadust veetvaks pensionäriks maskeerunud Veerpaluga.

Mida ka majandustegelased ei räägiks, turg ei kanna sotsiaalset vastutust. Aga selle mõisteta on sotsiaalpoliitika mõttetu. Antipoliitika. Sotsiaalse vastutuse puudumine saab lihtsalt arusaadavaks pankade laenuralli näitel, sõltuvust tekitavate kaupade-teenuste äri jälgimisel jms.

Seda tõestavad isegi ennast liberaalseteks majandustegelasteks tituleerivate isikute viimaste aastate jutud perekonnast ja lastest kui tuleviku (vanaduse) toimetuleku garantiist. Mitte turg ja individualism, vaid perekond ja solidaarsus! Pangad oleks saanud ju oma laenud välja anda ka siis, kui nad oleksid käitunud mitte indiviidile omaselt emotsionaalselt, vaid institutsioonile omaselt ratsionaalselt.

Oleksid suunanud eluasemelaenude raha üürisektorisse, sektorisse, mille pakutud hüvede järele on keskustes pikemaajaline turg garanteeritud. Tõsi, tulu, mida kinnisvara ostjate-müüjate vähemus sai (enamikul on peod veel tühjad), on üüriturul väiksem, aga väiksem on ka tühjade pihkude oht. Juhul kui tehing on nii laenuandja kui ka -võtja poolt kaalutletud.

Kokkuvõtte tegemiseks tuleb emotsioonid kõrvale jätta ja rõhuda ratsionaalsusele! 1990. aastatel toimunud ühiskonnakorralduse muutus ja 2000. aastatel meie jaoks uut ühiskonnakorraldust räsinud kriisid on olnud väsitavad.

Eriti minu põlvkonna, eelmisel kümnendil kaotajate põlvkonna tiitli saanud põlvkonna jaoks. Kuid vähemalt sotsiaalpoliitikas ei ole lootustki pikemale vaikusele ja stabiilsusele. Ühed sotsiaalsed institutsioonid (näiteks perekond) on kaotanud liialt palju jõudu. Teised, kelle võimekusele on pandud suurt lootust (näiteks turg), pole seda jõudu alati usaldusväärselt kasutanud. Kolmandatel (näiteks riigil ja omavalitsustel) pole mõnikord jätkunud koostöötahet.

Asjad liiguvad vaikselt spiraali mööda sinna, kus kunagi on juba käidud. Tehnilises, mitte heaolutaseme mõttes. Kõrgema heaolu taotlusele ei ole alternatiivi, see on inimloomuses. Kunagi oli heaolutaotlus lausa Eesti (1920. aasta) põhiseaduses kirjas!