/nginx/o/2019/09/22/12584441t1h3407.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/14/4379107t1h2690.jpg)
Eurobaromeetri uuringu tulemustest nähtub, et võrreldes teiste ELi liikmesriikide elanikega on eestlased privaatsusküsimustes kohati ikka tõelised ullikesed, kirjutab arvamusportaali kolumist Andra Siibak.
Andra Siibak: eestlased – privaatsusküsimustes parajad ullikesed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks aegade suurim kliendiandmete leke kohtinguportaalis Ashley Madison tõstatab taas küsimuse, kuivõrd teadlikud me oleme ohtudest, mida internetis privaatsete andmete jagamine kaasa võib tuua. Või mis, tühja see teadlikkus! Eks näitavad ju uuringudki seda, et eestlased on üsna hästi kursis sellega, et keegi kuskil mingeid andmeid kellegi kohta kogub. Peamine murekoht on hoopis selles, et paljusid eestlasi see fakt absoluutselt ei morjenda.
/nginx/o/2015/08/26/4420507t1h12b2.jpg)
Nii kodumaiste kui ka rahvusvaheliste uuringute tulemusi vaadates on mulle jäänud mulje, et paljud eestlased on jäänud oma suhtumises privaatsusesse ja anonüümsusesse internetis kinni aastasse 1993, mil Peter Steiner avaldas The New Yorkeris kuulsaks saanud koomiksi kahest arvutit kasutavast koerast. Joonistust ilmestas tekst, mis ütles, et «Internetis ei tea keegi, et sa oled koer».
Olukorras, kus paljud internetihüved on üles ehitatud n-ö ühe ja õige identiteedi kesksele mõtteviisile, näib selline muretus lausa kummastav ning saab olla omane neile, kel on puudulik arusaam internetimaailma toimimisest.
Aastal 2015 on asjalood pisut teised. Juba ammu on internetis kerge vaevaga tuvastatav, missugune «koer» sa täpsemalt oled, kus sa elad ning kellega koos ja kus meelsasti ringi lippad. Enamgi veel. Sinu internetiotsingute vasted kajastavad vaid sinule «sobivaid» linke ning sinu postkasti või Facebooki seinale kuvatud reklaamid pakuvad «ainult sulle» meelepäraseid tooteid ja teenuseid.
Tänasel päeval teab see anonüümne ja umbisikuline «internet» sinust vaata et rohkemgi kui sina ise. Mõnedes, näiteks portugallastes (79 protsenti) või iirlastes (79), kes tänavu juunis avaldatud andmekaitseteemalise Eurobaromeetri uuringu tulemuste kohaselt muretsevad ELi liikmesriikide hulgas kõige enam selle üle, et nad ei oma täielikku kontrolli internetti üles pandud informatsiooni üle, võib selline olukord tekitada õudu.
Natuke üle kolmandiku tunneb muret jälgimise pärast
Uuringus osalenud eestlasi aga jätab selline fakt üsnagi külmaks – vaid 38 protsenti neist, kes olid arvamusel, et ei oma internetti riputatud informatsiooni üle täit kontrolli, paneb selline olukord muretsema (ELi keskmine oli 67 protsenti).
Eurobaromeetri uuringu tulemustest nähtub, et võrreldes teiste ELi liikmesriikide elanikega on eestlased privaatsusküsimustes kohati ikka tõelised ullikesed. Vaid 39 protsenti uuringus osalenud eestlastest tunneb muret selle üle, et nende tavapärast mobiili- ja äpikasutust võidakse jälgida; 37 protsenti tunneb muret, et nende krediit- ja deebetkaartide kasutuse info, sealhulgas sooritatud ostude ja ostmiskohtade kohta, jäädvustatakse ja vaid 28 protsenti muretseb seepärast, et nende igapäevasel netitegevusel võidakse silma peal hoida.
/nginx/o/2015/08/26/4420517t1h23f1.jpg)
Avalikes kohtades viibides tunnevad eestlased end veelgi kindlamalt. Vaid vähesed tunnevad muret, et keegi võiks nende tegevust avalikus kohas näiteks baaris/restoranis (18 protsenti); või metroos/tänaval (16) jälgida ja salvestada.
Selliseid seisukohti ning ilmset muretust võib selgitada mitmeti. Ilmselt ei häiri paljusid eestlastest netikasutajaid mõte ohverdada tükike privaatsusest, et tarbida mõnda teenust mugavamalt ja odavamalt või üldse tasuta. Lõppude lõpuks on privaatsusekadu ju peetud üheks infotehnoloogiast küllastunud ühiskonnaga kaasnevaks nähtuseks.
Privaatse info jagamises ei nähta probleemi
Teisalt aitab eeltoodud suhtumist konteksti panna Eesti elanikkonna hulgas 2014. aasta läbi viidud küsitluse «Privaatsusõigus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad» tulemustes kajastuv. Privaatse info jagamises ei nähta probleemi, kuna nõustutakse väitega «mul pole midagi varjata» (nimetatud uuringus 74 protsenti 15–74-aastastest vastanutest).
Olukorras, kus paljud internetihüved on üles ehitatud n-ö ühe ja õige identiteedi kesksele mõtteviisile, näib selline muretus lausa kummastav ning saab olla omane neile, kel on puudulik arusaam internetimaailma toimimisest. Tehnoloogiakasutusega kaasneb alati teatav risk, täpselt samamoodi nagu ka võimalused. Mündil on ikka kaks poolt.
Meie e-riigi arendajad võivad end Eurobaromeetri tulemuste valguses siiski õnnitleda. Eestlaste usaldus erinevate institutsioonide vastu, kes võiksid nende privaatset teavet koguda ja hallata, on viimase viie aasta jooksul küll pisut kõikuma löönud, kuid ilmnenud muutused on vaid kosmeetilised.
/nginx/o/2015/08/26/4420561t1h2129.jpg)
Võrreldes teiste ELi liikmesriikide elanikega on eestlaste usaldus oma e-riiki ning selle suutlikkusse internetti paisatud privaatset infot käsitleda piiritu. Näiteks 85 protsenti (ELi keskmine on 66) uuringus osalenud eestlastest usaldab täielikult maksu- ja sotsiaalhoolekande süsteemi privaatsete isikuandmete hoiustamisel, 84 protsenti usaldab samas rollis panku ja finantssüsteemi (vs 56), 82 protsenti (ELi keskmine 74) haiglaid ja meditsiinisüsteemi ning 55 protsenti mobiilioperaatoreid ja internetiühenduste pakkujaid (ELi keskmine 33).
Usaldus ei tohi muutuda sinisilmsuseks
Süsteemiusaldus on tehnoloogiaajastul loomulikult ääretult tähtis, kuid see usaldus ei tohiks asenduda sinisilmsusega. Nimelt ilmnes Eurobaromeetri uuringust, et vaid kaheksa protsenti eestlastest tunneb muret selle üle, et nende avaldatud privaatset informatsiooni võidakse kasutada teistsugustel eesmärkidel ja teistsuguses kontekstis kui see, milles nemad seda avaldama nõustusid.
Ilmselt pole sõnapaar big data veel väga paljude jaoks tõelist tähendust omandanud. Seevastu enda hea nime ja reputatsiooni pärast tunnevad eestlased hulka enam muret kui ülejäänud Euroopa – 14 protsenti uuringus osalenud eestlastest muretseb võimaliku mainekahju pärast, samas kui ELi keskmine oli selle küsimuse puhul seitse. Näib, et erinevate avaliku elu tegelaste sotsiaalmeedia fopaad on avalikkuse teadlikkusega kohati lausa imet teinud. Äkki siiski on teiste vigadest õppimine võimalik?
Ülaltoodud arvud viitavad sellele, et privaatsusküsimused tõusevad paljude eestlaste teadvusesse ainult siis, kui midagi probleemset on juba juhtunud. Loomulikult ei pea olema paranoiline ning pidevas andmete lekkimise hirmus elama, kuid päris ullikestena privaatsusküsimusse suhtuda ühed õiged e-riigi kodanikud ka ei tohiks.
----------
Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu Ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat. Praegu töötab ta Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.