Margit Sutrop

FOTO: Lauri Kulpsoo

Meie ühiskonda lõhestav vaenulikkus ei pruugi olla ise tekkinud. Kui väljastpoolt provotseeritakse sallimatust ja võõraviha, ei saa me jääda lootma sellele, et üksnes plakat «Erinevus rikastab» teeb oma töö, kirjutab Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.

Arvamusfestivalil küsiti parlamendierakondade juhtidelt, kas Eesti vajab uut väärtuskokkulepet. See küsimus tekitas nii laval kui publikus paraja hulga segadust. Alles siis, kui küsiti, millised väärtused peaksid olema Eesti ühiskonna väärtuspildis aastal 2040, muutus asi selgemaks. Soovitud väärtustena kõlasid poliitikute suust järgmised: avatus, koostöö, lugupidamine, hoolivus, haritus, töökus, pereväärtused, eestikeelne teadustöö, eneseväärikus, avatud rahvuslus, empaatia, solidaarsus.

See nimekiri on peaaegu identne põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade alusväärtustega. On kummaline, et ühelegi väitlejale (isegi mitte endisele haridusministrile) ei meenunud, et nende väärtuste kujundamine on Eestis juba 2011. aastal kokku lepitud. Selle kohta on olemas isegi Vabariigi Valitsuse määrus, mis sätestab, millistel väärtustel uue põlvkonna kasvatamine põhineb.

Kui publikult küsiti, kas Eestis on need väärtused juba praegu au sees, oli vastus pigem eitav. Edasi uuriti panelistidelt, kuidas lõhet soovitu ja tegeliku vahel ületada, kuidas kujundada meie väärtusruumi soovitule lähemaks.

Andres Herkel arvas, et poliitiku ja kodanikuna tuleb ise eeskujuks olla. Ja et kui leidub juba piisav hulk inimesi, kes neisse väärtustesse usuvad, siis aastaks 2040 jõuame sellise ühiskonnani. Margus Tsahkna oli seisukohal, et väärtushinnanguid saab kujundada hariduse kaudu. Näiteks usuõpetuse tunnis saavad lapsed teadmisi erinevatest religioonidest ja see suurendab sallivust. Jevgeni Ossinovski oli aga skeptiline: ta kahtles, kas väärtusruumi kujunemist on võimalik suunata. Samas arvas ta, et oluline on eliidi otsustusvõime ja eeskuju.