Ülo Mattheus

FOTO: Erakogu

Ühelt poolt mõjub ju rahustavalt, et Eesti võtab vastu vaid 150-200 põgenikku, kuid sellest kumab teisalt liigagi selgelt läbi, et see on rahustamistaktika ja tegelik tõde on midagi muud. See tähendab, et valitsus pole oma sõnumitega eriti usutav ega vaata tõele näkku, kirjutab kirjanik Ülo Mattheus.

Minu Facebooki tahvel upub uudistest, mis kõnelevad põgenike sissetungist Itaaliasse, Hispaaniasse, Kreekasse, sealt edasi Makedooniasse, Prantsusmaale, Inglismaale. Tegemist on ilmselgelt rahvastikurände uue lainega, mille on vallandanud barjääride kadumine Põhja-Aafrikas ja pidev sõjategevus nii Mustal Mandril kui ka Lähis-Idas. See tähendab muret nii Euroopa jaoks kui ka põgenike jaoks, kelle vastu suunatakse paiguti kõige karmimaid tõrjevahendeid, säästmata ka lapsi ja naisi.

Selle taustal tekitab küsimusi, kuidas Eesti valitsus on probleemi kommunikeerinud. Ühelt poolt mõjub ju rahustavalt, et Eesti võtab vastu vaid 150-200 põgenikku, kuid sellest kumab teisalt liigagi selgelt läbi, et see on rahustamistaktika ja tegelik tõde on midagi muud. See tähendab, et valitsus pole oma sõnumitega eriti usutav ega vaata tõele näkku. Samuti ei ilmuta ka erilist inimarmastust probleemist kõneledes.

Euroopa Liit on koos Aafrika riikidega käivitanud mitmeid protsesse ja arenguplaane (Rabati ja Kahartoumi protsessid, Saheli Regionaalne Tegevusplaan) ning Euroopa rände tegevuskava. Neist viimane osutab küll probleemi globaalsele olemusele, kuid seda põgenike ümberasustamise ja kvootide määramise kaudu ravitseda püüdes jääb üsnagi abituks.

Kõneledes Aafrikast, mille potentsiaal põgenikke toota on kõige suurem, siis on see manner, mida iseloomustavad rahvastiku hüppeline juurdekasv, haritava maa vähenemine ja sellest tulenevad pidevad konfliktid.

Tegevuskava ei paku lahendust

Tegevuskava pakub välja meetmeid rände paremaks haldamiseks ja rände surumiseks seaduslikesse raamidesse, kuid kujunenud olukorrale, kus piire ületatakse jõu ja massiga, see tegevuskava lahendust ei paku. Euroopal puudub ka selge visioon, kuidas edasi minna.

Mida näiteks teha olukorras, kui tuhanded või ka kümned ja sajad tuhanded põgenikud valguvad kontrollimatult üle piiri? Nad on relvastamata, kuid meeleheitele aetuna ometi vägivaldsed ja ohtlikud. Nad on samaaegselt ka hädas olevad inimesed, kes vajavad abi. Nende hulgas on lapsed, kelle kohta ei saa öelda, et sa ole majandusmigrant ja hakka astuma. Me vajame vastuseid üpris kiiresti.

Kõneledes Aafrikast, mille potentsiaal põgenikke toota on kõige suurem, siis on see manner, mida iseloomustavad rahvastiku hüppeline juurdekasv, haritava maa vähenemine ja sellest tulenevad pidevad konfliktid. Aafrikas elab umbes 1,1 miljardit inimest, Alam-Sahara piirkonna riikides on 40 protsenti neist nooremad kui 15 aastat. ÜRO Lastefondi (UNICEF) hinnangul on 2100. aastaks umbes pooled maailma alla 18-aastastest lastest aafriklased ning kui tänane trend peaks jätkuma, elab Aafrikas tänase 1,1 miljardi asemel 4,2 miljardit inimest.

Sama raport märgib, et vaatamata kiirele majanduskasvule, elab enamik Aafrika rahvastikust vaesuses. 70 protsenti Alama-Sahara riikide elanikest peab toime tulema umbes 2 USA dollariga, aga mitmes piirkonnas vähem kui 1,25 dollariga päevas. Lisades vaesusele sõjad, suure suremuse, meditsiiniabi raskesti kättesaadavuse ja muud negatiivsed mõjurid, võib vaid ette kujutada kasvavat survet Euroopa suunas, kus kõik need hädad puuduvad.

Islam vs kristlus

Neile, kellele teeb muret islami invasioon ilmselt, ei lohuta teadmine, et kristlus on arvatavalt veel ka 2050. aastal maailma suurim religioon. Tänased trendid, nagu osutab  üks USA uuringufirma, kõnelevad islami kiirest kasvust. Kui võrreldes 2010. aastaga kasvab kristlaste arv maailmas 2,1 miljardilt 2050. aastaks hinnanguliselt kuni 2,9 miljardini, püsides stabiilselt 34 protsendi tasemel maailma rahvastikust, siis moslemite arv kasvab 1,6 miljardilt 2,7 miljardini, moodustades võrreldes 2010. aasta 23 protsendi tasemega 2050. aastaks ligi 30 protsenti maailma rahvastikust.  Ehk siis on moslemeid selleks ajaks juba sama palju kui kristlasi.

Sama uuringu kohaselt kaotavad kristlased 2050. aastaks ülekaalu Austraalias, Suurbritannias, Prantsusmaal, Makedoonias, Uus-Meremaal, Bosnia-Hertsegoviinas ja Hollandis. Kui 2010. aastal oli Suurbritannia elanikest 64 protsenti kristlased, siis 2050. aastaks langeb see kõnealuse uuringu kohaselt 45 protsendini. Prantsusmaal vastavalt, 63-lt 44 protsendini. Makedoonias ja Bosnia-Hertsegoviinas aga saavutavad moslemid ülekaalu.

Ilmselgelt ei ole võimalik süveneda kõikidesse arvudesse, päris kindlasti ei pruugi teostuda kõik väljapakutud stsenaariumid ja midagi võib prognoosides ka viltu minna ning välja võib ilmuda ootamatu deus ex machina, mis kõik ennustused pea peale pöörab. Kuid ilmselgelt ei saa seda tulevikku lahendada numbriga 200, nagu püüab muljet jätta Eesti valitsus.

Põgenikeprobleem on globaalne ja pöördumatu, selle on kaasa toonud inimeste arvu hüppeline kasv, sellega kaasnevad pinged ja mõjud elukeskkonnale. See on sama pöördumatu nagu kliimamuutused või vihmametsade hävimine.

Tuleb leida püsivaid lahendusi

Enam kui vaieldavaks jäävad sellel taustal ka mõne meie arvamusliidri seisukohad, nagu võiks pagulaste kaudu lahendada Eesti tööjõuprobleemid ja tagada sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus. See on küüniline ja mitterakendatav.

Isegi kui tegemist oleks kontrollitud sisserändega, nagu seda püüab saavutada Euroopa rände tegevuskava, eeldab see õigust sisserändajaid kvalifikatsiooni ja kultuurilise tausta järgi valida. Aafrikast tulvavale migratsioonisurvele silma vaadates tundub, et Euroopal on üha vähem võimalusi teha kontrollitud valikuid ja rakendama tuleb hakata hädaabinõusid.

On viimane aeg hakata rahvastikurände probleeme käsitlema globaalses võtmes ja otsima lahendusi, mis võimaldaksid probleemid lokaliseerida piirkondades, kus need tekivad.

Võib-olla utoopiline oleks korrata nende ameeriklaste ettevõtmist, kes 1816. aastal lõid Ameerika Kolonisatsiooni Ühingu (American Colonization Society), et aidata vabaks saanud orje tagasi Aafrikasse ja tekitasid sinna täiesti uue riigi, Libeeria. See oli vabatahtlik liikumine ja sellest lõikasid kasu ka orjapidajad, kellele vabad mustanahalised olid pinnuks silmis. Kuid kindlasti kannab see mõtet, et parim lahendus põgenike probleemile peitub seal, kust nad tulevad – seda nii kultuurilises ja klimaatilises, ent ka rassivaenu ja muude probleemide vältimise tähenduses.

Kõneldud on ka müüride taastamisest Euroopa ja põgenike vahel. Kui varem piirasid rahvarännet Põhja-Aafrikas diktatuuririigid, kujutades endast peaaegu et läbipääsmatut müüri, siis tänaseks on Araabia kevad selle müüri hävitanud. Iseküsimus, kui eetiline on uute müüride loomine ja mis on selle hind inimlikkuse hinnaskaalas.

Eesti valitsuse hoiak

Uusi lahendusi saab paraku ikkagi leida vaid koostöös Aafrika riikide või sealsete mõjuvõimu omavate rühmitustega, kellel on võimu Aafrika-sisest rännet piirata ja takistada selle jõudmist Vahemere rannikule, kuid arvestades brutaalsust, millega Aafrika riikides probleeme lahendatakse, siis siidkindaid seal ei kasutata.

Mulle ei meeldi vaenulikku «pagulastõde» jutlustavad ütlused ja videod, mida minu Facebooki tahvlile potsatab päevas kümnete kaupa; mulle ei meeldi end sealt ilmutav vaen, mis pakub ainsa lahendusena vaid suure «EI». Kuid seda enam näib mulle, et me vajame tarka ja selgitavat arutelu, kuidas selle probleemiga toime tulla; me võiksime ehk olla suutlikud ka välja tulema oma ideedega, ja mitte jääda Euroopa suurkogudel vaid pealtvaataja rolli, kelle ainus saavutus on ärplemine kvoodi ümber, number 200 ja burka keelamine.

Laiemalt võttes on Eesti valitsuse senine hoiak vägagi võlts, nii nagu see poliitikas sageli on. Eesmärk on ju õige – avalikkust rahustada –, aga avalikkus ei ole nii loll, et mitte aru saada, et see probleem ei piirdu väikeste numbrite ja riietuspiirangutega. See on globaalne, see vajab teistsugust lähenemist ja selgitustööd. See eeldab, et ka rahvast peetakse targaks.