Edward Lucas.

FOTO: Postimees

Mikalai Statkevitš, Mikalai Dedkov, Ihar Alinevitš, Jauhen Vaskovitš, Artsjom Prokopenko ja Juri Rubtsov on Läänes tundmatud. BBC World Service raadio uudistesaates mainiti küll hiidpanda tiineks jäämist Washingtoni loomaaias, ent nende meeste – Valgevene poliitvangide – vabastamine laupäeval uudiskünnist ei ületanud, kirjutab BNSi kolumnist Edward Lucas.

Keegi ei tohiks arvata, et Valgevene autoritaarne liider Aleksandr Lukašenko on äkitselt demokraadiks muutunud. Kuue poliitvangi vabastamine on tingimus, mille täitmist on Euroopa Liit Minskilt suhete parandamiseks pikka aega nõudnud.

Härra Statkevitšit, endist presidendikandidaati, on nelja-aastase vangistuse ajal üles näidatud väärikuse ja meelekindluse eest mõnikord nimetatud Valgevene Mandelaks. See võrdlus on eksitav. Härra Lukašenko ei kavatse pidada läbirääkimisi võimust loobumise üle, nagu tegi LAV-i rassieraldusrežiim. Poliitvangide vabastamine on kosmeetiline, mitte strukturaalne samm.

Siiski on see oluline. Härra Lukašenko võib tunnetada muutust jõudude tasakaalus. Venemaa on Ukrainas takerdunud ning kannatab sanktsioonide tõttu. See võib olla hea moment riigi ahelate raputamiseks või murdmiseks.

Ameeriklasest analüütiku Paul Goble'i hinnangul on alus, millest Venemaa Valgevene-poliitika on lähtunud, osutumas valeks. Venemaa eeldas (nagu Ukraina puhulgi), et Valgevene ei ole päris riik ja valgevenelased ei ole omaette rahvus. Moskva eeldas, et Valgevene opositsioon on tähtsusetu ja riigi hoidmiseks kuuleka satraabina piisab toetustest (peamiselt odav gaas).

Valgevene (nii režiim kui ka riik) ei ole siiski nii kuulekas, kui Kreml arvestas. Rahvuslik identiteet on tegelik ja vastupidav ning seda tugevdab halvakspanu Venemaa suunava käe vastu riigi sise- ja välispoliitikas.

Härra Lukašenko (või Aliaksandr Lukašenka, kelleks ta võib end valgevene õigekirjareegleid kasutades nimetada) näib rahutu. Kremli positsioon ei ole tugev. Poola jõuline tegutsemine «Intermariumi» idee taaselustamiseks (Läänemerest Musta mereni ulatuvate riikide vöönd, mille eesmärk on pakkuda vastukaalu nii Venemaale kui ka Saksamaale) annab Valgevenele geopoliitilise alternatiivi.

Kui härra Lukašenko otsustab seda mängu mängida, leiab ta eest kõrged panused. Näilised Lääne-suunalised avangud on minevikus jäänud trikkideks, mille eesmärk on kaubelda Moskvalt välja paremaid tingimusi. Lääs on ettevaatlik ja härra Putin ei suhtu ebalojaalsusesse leebelt.

Tõsist katset Kremli mõjuvõimust vabaneda ähvardab jõulise vastulöögi risk. See võib hõlmata Kremli toetusega niinimetatud opositsioonilise kandidaadi esitamist oktoobrisse kavandatud presidendivalimistel, propagandarünnakut ja majanduslikku survet. See muudaks oodatava farsi tõeliseks valimisvõitluseks. Tõsisem sekkumine võib hõlmata hübriidsõda, mida me näeme Ukrainas. Härra Lukašenko on Moskva-meelsuse aastatel lubanud Venemaa sügavale riigi sõjaväe- ja julgeolekustruktuuridesse. Kui ta üritab nüüd sõltuda neist kähmluses Kremliga, võivad teda oodata vastikud üllatused.

Kõik see seab lääneriigid raskete valikute ette. Kui härra Lukašenko kavatseb kogu oma brutaalsusest, jämedusest ja veidratest ideedest hoolimata Kremlile vastu hakata, mis ulatuses väärib ta toetust? Jääda eemale ja lubada tema kukutamist võib viia Valgevene langemiseni kaosesse või iseseisvuse kaotuseni. See oleks tohutu tagasilöök. Tema toetamise korral paistab jutt väärtuspõhisest välispoliitikast küsitav.

See ei ole Lääne jaoks uus dilemma, ent härra Putin võib nautida selle uuesti esitamist.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.

Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNS-i seisukohti.