Andrei Kuzitškin

FOTO: Eero Vabamägi

Euroopa Liidul ei piisa vaid piiride kontrollimisest, tuleb ka nuhelda riike, mille territooriumilt suunduvad Euroopasse tuhanded põgenikud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Euroopa käriseb igast servast: üha kasvav ebaseaduslike sisserändajate tulv Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast ähvardab minema pühkida Euroopa tsivilisatsiooni alused. Eri andmetel on Euroopa Liidus tänaseks leidnud peavarju seitse kuni kakskümmend miljonit kutsumata külalist. Valdav enamik neist elab sotsiaaltoetuste peal, pannes koormuse alla Euroopa riikide eelarve. Ülejäänud töötavad ebaseaduslikult, süvendades töötusprobleemi ja lüües alla tööjõu hinda.

Üherahvuselisi enklaave luues üritavad araablased, aafriklased, Pakistanist ja Afganistanist pärit inimesed sundida eurooplastele peale oma traditsioone ja religioosset moraali. Nii protestisid näiteks mustanahalised moslemid jõulude eel Amsterdamis Hollandi folkloori traditsioonilise kangelase, jõuluvana abilise Musta Peetri vastu. Nende meelest alandab selline tegelaskuju aafriklaste staatust. Euroopa sulatuskatel enam ei tööta, illegaalide tulv on ületanud igasugused piirid.

Väike nireke sellest üleeuroopalisest illegaalsest moslemitulvast on võtnud suuna ka Eesti peale. Kusjuures võtnud suuna mööda sängi, mille on ette raiunud härdameelsed Euroopa bürokraadid. Solidaarse vastutuse loogika kogu Euroopat puudutavate probleemide eest sunnib jagama põgenikke kõigisse ELi riikidesse.

Aafrika põgenikud Eestis

Tuleb au anda Taavi Rõivase valitsusele, mis suutis mitu korda vähendada põgenike vastuvõtmise kohustuslikku kvooti. Sellest hoolimata tuleb Eestis kahe aasta jooksul legaliseerida 150 illegaalset immigranti. Nagu teada, on nendeks Süüria, Iraagi ja Eritrea kodusõdade ohvrid.

Verevalamise õudusi üle elanud inimestele võib ja tulebki peavarju pakkuda. Aga kas nemad ise on eluks Eestis valmis?

Minu isiklik kogemus elust Vao põgenikekeskuses külg külje kõrval Põhja-Aafrika moslemitega näitas, et paljud neist ei suuda ega tahagi kohaneda Euroopa tsivilisatsiooniga. Põhjusi, miks need inimesed sattusid Eestisse, varjatakse hoolega. Kuid nende jutuajamistest õnnestus mõista, et paljud ei pagenud mitte pommide eest, vaid sõitsid Euroopasse jahtima head ja muretut elu.

Varjupaigataotlejate majutuskeskus Vao külas. Foto: Jaanus Lensment

FOTO: JAANUS LENSMENT/

Mõned küll tunnevad huvi eesti keele õppimise ja töö otsimise vastu, ent neid on vähe. Enamik peab Eestit peatuskohaks teel Soome ja Rootsi, kus on juba ees suured araablaste ja aafriklaste kolooniad.

Moslemitest põgenike lemmikarutlusteema oli see, millistes maades milliseid toetusi makstakse. Eesti, kus antakse inimese kohta 90 eurot kuus, arvesse ei lähe. Aga vaat Rootsi, kus kuulduste kohaselt makstakse 500 eurot näkku, on lausa väljaspool konkurentsi.

Ideaalne maailm paistab nende silmis välja selline: suur sotsiaaltoetus, tasuta elukoht ja illegaalne tööots. Kui seda unelmat tabab krahh, juhtub nii, nagu juhtus Rootsis, kus väljasaatmisele kuuluv illegaal ründas noaga IKEA külastajaid, samal ajal kui marokolane püüdis tulistada inimesi Pariisi-Amsterdami rongis. Sellistesse põgenikesse peab Eestigi väga ettevaatlikult suhtuma.

Ida-Ukraina põgenikud

Eestis on teinegi rühm põgenikke – Ukraina elanikud. Nüüd juba endised elanikud. Iga kuuga on neid üha rohkem. Kuigi Eesti ajakirjandusväljaannete Venemaa-meelsed ajakirjanikud ei usu, et keegi võib Donbassist Eestisse sõita, siis uskuge mind: sõidavad, sõidavad küll. Täpsemalt põgenevad.

Ida-Ukraina põgenikud. Foto: Scanpix

FOTO: Rogulin Dmitry/ITAR-TASS

Ma tunnen isiklikult Donbassi oblastist pärit põgenikke. Üks neist oli ärimees, kuid «rahvaväelased» rekvireerisid tema ettevõtte «Donetski rahvavabariigi» heaks, tema enda aga võtsid pantvangi. Abikaasa müüs maha kogu vara, ostis mehe välja ja nad põgenesid Eestisse, sest uskusid, et siin valitseb vabadus ja pole vene «rahvaväelasi». Olgu tänatud Eesti valitsus, kes andis sellele perele elamisloa.

Muidugi, Ukrainast sõidab Eestisse ka majandusmigrante, kuid need on reeglina teokad ja töökad inimesed, kes haaravad vähimastki võimalusest alustada Eestis uut elu. Üks mu Kiievist pärit tuttav ootas kaks aastat elamisluba ja ei jõudnudki ära oodata, kuid oskas hankida tööviisa ja rügab ehitusel nii ägedalt, et tema eestlasest tööandja on saanud tellimuste arvu kaks korda suurendada.

Poliitpõgenikud

Eestis on isegi poliitilisi põgenikke – Venemaalt ja Valgevenest. Aga neid on õige vähe. Peamiselt sõidetakse Venemaalt poliitilistel põhjustel USAsse, Suurbritanniasse, Prantsusmaale ja Saksamaale. Seal on olemas juba väga vana vene diasporaa, oma välismaine vene maailm.

Paraku suhtub Eesti «vene maailm» Venemaa poliitemigrantidesse väga vaenulikult ja agressiivselt, pidades neid ühemõtteliselt kodumaa reeturiks. Seepärast eelistaski Artemi Troitski sulgeda enda Delfis avaldatud kirjatükkide kommentaariumi, ja ega ta ei kirjutagi kuigi sageli. Küllap tüütas teda ära lugeda soppa, mida tema pihta loobitakse.

Tsiklikolonn Vao külas. Foto: Jaanus Lensment

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

On selge, et eestlased, kes üle kõige hindavad rahu, pelgavad mõnevõrra migrante. See on loomulik: võõras oma kodus tekitab alati hirmu. Halb on aga see, et neid hirme kasutavad ära mõningad poliitilised jõud, kes õhutavad skandaale, korraldades Vao põgenikekeskuse akende all baikerite etteasteid. Nähtavasti ei ole Euroopa «parempoolsete», eriti aga selliste tuntud sisserändajatega võitlejate nagu Jean-Marie Le Peni loorberid mõningatele Eesti poliitikutele kuidagi rahu andnud.

Ma usun aga, et sel moel ei teeni nad kuigi palju poliitilisi plusspunkte: 200 sisserändajat vaevalt suudab kuidagi ohustada Eesti ühiskonda. Ma olen kindel, et kaitsepolitseil ning politsei- ja piirivalveametil on piisavalt ressursse, et kontrollida migrantide elu ning kaitsta ühtaegu neid Eesti poliitiliste äärmuslaste ning Eestit moslemiäärmuslaste eest.

Mis saab edasi?

Aga kui tõesti ei peaks sisserändajate voog Aafrikast ja Aasiast peatuma, siis ootab Euroopat ees ühiskondlik katastroof ning ka Eestit väga rasked ajad: agressiivsed ja arvukad põgenikud ei jäta tähele panemata ka meie pisikest maad. Seepärast peab Eesti ühiskond koonduma valitsuse ümber pingutustes töötada välja tõhusad meetmed illegaalse sisserände piiramiseks Euroopasse.

Ei ole vaja ainult kontrollida piire, vaid tuleb ka nuhelda riike, mille territooriumilt suunduvad Euroopasse tuhanded põgenikud – Tuneesiat, Liibüat, Marokot, millest on saanud illegaalide ümberlaadimisbaasid.

Teine erakorraline abinõu võiks olla Türgi, Alžeeria, Tuneesia, Maroko väheasustatud piirkondade muutmine erirajoonideks, kuhu paigutada ümberasujad lõuna poolt Aafrika Sahelist, Süüriast ja Iraagist. Minu meelest oleks Euroopa Liidul kasulikum suunata raha neisse projektidesse, kui kindlustada oma piiri, kaitsta La Manche’i-alust tunnelit ja kulutada hiigelsummasid põgenike vastuvõtmiseks ja paigutamiseks, neile sotsiaaltoetuste maksmiseks, hiljem aga võitluseks terrorismiga.

Migrantide paat Kreeka lähistel. Foto: Scanpix

FOTO: ALEXANDER ZEMLIANICHENKO/AP

Siiski tundub, et Euroopa bürokraatia ei tunne just suurt huvi illegaalse sisserände ebastandardsete lahenduste otsimise suhtes. Kindlustavad ju standardsed lahendused bürokraatiale massiliselt töökohti ja kopsaka eelarve.

Seni aga tekitab Euroopa Liidu positsioon hämmastust: kujutage ette, et teie majja on sisse murdnud näljased inimesed, seadnud end kamina ümber ja nõuavad süüa. Muidugi, südameheadusest võib ju neid toita korra-paar, aga siis tuleb neile näidata teed majast välja.

Kogu maailma strateegiline ülesanne ongi viia läbi nii mastaapseid ja tõhusaid rahutagamisoperatsioone, et Süürias, Liibüas, Iraagis, Afganistanis, Põhja-Aafrikas saabuks pikk ja kindel rahu ning algaks majanduslik areng. Sest teisiti põgenikevool neist piirkondadest ei peatu. See maksab palju raha, kuid Euroopa krahh läheks veel kallimaks maksma.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

-----------------------------------------

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.