Koolibri peatoimetaja Kadri Haljamaa leiab, et enne õpikute asendamist elektrooniliste õpikutega on hulk küsimusi, millele tuleb vastus leida.
Kadri Haljamaa: 1. september iPadiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Hennoste idee asendada kõik paberõpikud iPadidega («Õpikurevolutsiooni manifest», PM 15.10) tekitab kirjastajates mitmeid mõtteid. Kindlasti ei ole me selle idee vastu, kuid olles reaalse õppekirjanduse väljaandmisega ning koolielu, õpetajate ja õpilastega aastaid tihedalt seotud olnud, sünnitab see hulgaliselt uusi küsimusi, millele tuleks enne revolutsiooni astumist vastused leida.
Kuid kõigepealt positiivsest. E-õpikud on kirjastajale meeltmööda mitmel põhjusel. Esiteks ütlevad ka kõige kogenumad kirjastajad, et kõige keerulisem nende töö juures on optimaalse tiraaži leidmine. E-õpiku puhul ei oleks enam üldse tiraaži üle peamurdmist.
Teiseks võimalus kiiresti õpikuid kaasajastada ning vigu parandada. Värskeimad teadussaavutused ja kas või krooni asendamine euroga oleks võimalik sisse viia jooksvalt, rääkimata inimlike näpuvigade parandamisest. Lisaks saaksime võimaluse panna mängu kogu tehniliste võtete arsenal, lõimida eri ainete kirjandust jne.
Kindlasti ei saa rääkimata jätta põnevast väljakutsest. Kirjastamismaailmas ei ole tükk aega sündinud midagi nii erutavat, kui on praegune e-raamatu pealetungi algus. On meeliülendav olla tehnoloogilise võidukäigu esireas.
Paberõpikust madalamat hinda ei pruugi tulla. Võib tunduda, et e-õpiku hinna muudab kolmandiku võrra odavamaks tootmiskulu (paberi maksumus ja trükkimise teenus) äralangemine, kuid selle asemele tulevad teistlaadi kulud.
Karta on IT-arenduse kulude kasvu, sest kogu tehnilise arsenali mängupanek nõuab vastava oskusteabega inimeste palkamist. Teiseks ei tohi unustada ka seda, et kui raamatule kehtib soodustatud käibemaksumäär üheksa protsenti, siis e-õpikut maksustatakse tavapärase 20-protsendilise käibemaksuga.
Revolutsioonilisele ideele kaasahõiskamist takistavad aga mitmedki läbimõtlemata detailid.
Esiteks lugeri hind ja selle soetamisviis. Professor Hennoste välja pakutud iPad on kindlasti parim, kuid ka kalleim e-raamatute lugemise vahendeid. Ta ei maini sõnagagi, kes peaks tema nägemuses õpilastele lugeri muretsema. On see riik, lapsevanem, kirjastaja?
Riigi jaoks oleks see üsna suur väljaminek ka siis, kui e-õpikule üleminek toimuks järk-järgult. Tehnilistel vidinatel on kalduvus aeguda riistvara ja tarkvara poolest – uusi seadmeid tuleks osta iga paari aasta järel. Samas oleks riigil suurtellijana võimalik hinda kõige paremini alla tingida. Praegu on lugerite hind üsnagi vastuvõetamatu ka suurele osale täiskasvanud raamatuhuvilistest, rääkimata siis mitmelapselistest peredest, kui see koormus peaks langema lapsevanemale.
Arvestada tuleks, et õpilase kaotatud või rikutud luger tuleks ilmselt välja maksta ikkagi vanemal. Ei kannata ju üks elektrooniline seade kõiki neid toredaid trikke, mille peale tuleb üks põhikoolis käiv laps. Kindlasti leiaksid siin niši kindlustusfirmad.
Ilmselt tuleks ka koolides suurendada IT-töötajate arvu. Ühel inimesel on näiteks tuhande õpilasega koolis üsna keeruline lahendada jooksvaid tehnilisi probleeme, ilma et õppetöö mõne jaoks halvatud poleks.
Teiseks pildi kvaliteet. iPadi puhul oleks see tagatud üsna heal tasemel. Samas aga seab iPad ohtu õpilaste nägemise, sest erinevalt ainult lugemiseks mõeldud seadetest pole iPadi ekraan enam silmasõbralik.
Kui aga riigihanke tulemusel valitaks odavam, mustvalge ekraaniga seade, on kuri karjas õpiku kujunduse osas. Algklassides on illustratsioonidel veel väga suur roll. Odavama lugeri mustvalge esitus lihtsalt ei võimalda informatsiooni edasi anda sellisel tasemel, nagu me oleme paberõpikute puhul harjunud.
Usun, et mul oleks üsna raske leida aabitsale illustraatorit, kes lepiks sellega, et tema hoole ja armastusega viimistletud detailirohkeid värvilisi pilte tuleb lastel vaadata lugeri mustvalgelt ekraanilt. Üsna keeruline on kas või täita jutustamisülesannet, kui värvitu pilt ei toeta kõigi nende detailideni jõudmist, mis kunstnik on illustratsiooni pannud.
Samuti muutub mõttetuks viimasel ajal õppekirjanduses aina olulisemaks muutunud suur formaat ja tervikliku paarislehekülje idee, sest kahe lehekülje loetavat esitust on raske lugeris ette kujutada.
Kolmandaks õpiku ja töövihiku seotus. Professor Hennoste toob ka ise miinusena välja selle, et lugerisse ei saa (veel) kirjutada. Paraku on õppetunnis siiski kirjutada vaja, kas siis teha lisamärkmeid õpiku- või õpetaja tekstile, täita õpikus toodud ülesandeid või töövihiku omi. Kui nüüd väidetaks vastu, et ka ülesandeid võiks täita elektrooniliselt, siis langeks lugeri idee üldse ära, sest lugerit ja (süle)arvutit korraga laual hoida tundub mulle ülepingutatud. Olgu siis ainult arvuti.
Neljandaks õppetunni haldamine. Kui seni on uuritud paberõpiku abil läbiviidava õppetunni efektiivsust, mõõdetud õpilase vastuvõtuvõimet jms, siis e-õpiku puhul laiub meie ees avastamata maa.
Kõigepealt tuleks kindlasti koolitada õpetajaid uues olukorras õppetundi üles ehitama ja end kehtestama. Kui õpetajal tuleb vastamisi seista paarikümne teismelisega, keda huvitab tema internetiühendusega iPadis kõige vähem e-õpik, siis võib õpitulemuste saavutamine olla vähemalt «uue ja huvitava» staadiumis raskendatud.
Viiendaks alternatiivide puudumine. Nagu iga revolutsiooni puhul, võib ka e-õpikute asjus olla kindel, et on õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid, kellele selline lahendus ei meeldi või ei sobi või kes ei harju sellega ka pikemaajalise kasutamise järel. Kindlasti tuleb jätta neile võimalus jätkata traditsioonilisel moel paberõpikuga. Me ei taha ju oma revolutsioonilist teed sillutada lugeri ainukasutuse tõttu raskustesse sattunud õpilastega?
Kuuendaks turvalisus. Lapsevanemana ei oleks ma kindlasti ülemäära rahul, kui mu laps peaks omal käel kooli ja kodu vahel liiklema, mitmetuhandene seade kotis. Selline üleriigiline revolutsioon õppekirjanduses ei jääks kindlasti märkamata kurikaeltel, kes leiavad lastelt lugerite «pommimises» endale elatusallika.
Lapse üleelamised ja uue seadme ost on nähtused, millega lapsevanemad heal meelel kokku puutuda ei taha. Leian, et e-õpik on hea lahendus end ja lugerit kaitsta suutvale gümnaasiumiõpilasele ainetes, mis ei nõua suuri värvilisi illustratsioone.
Viimaseks, kuid sugugi mitte tähtsusetuks aspektiks pean traditsioonide minetamist. Kas kujutate ette 1. septembrit, mil 1. klassi õpilastele annab vabariigi president koos käepigistusega aabitsa asemel üle iPadi? Ma arvan, et isegi lapsed oleksid pettunud.
Kindle – amazon.com-i veebikaubamajas müüdav e-raamatute lugeja. Kindle on mõeldud üksnes tekstide allalaadimiseks ja lugemiseks, mitte aga kirjutamiseks või internetis surfamiseks, ehkki viimast saab piiratud määral teha.
Praeguseks on Kindle’i mudelid jõudnud kolmanda põlvkonnani. Kindle’i populaarsuse põhjuseks on pikaajaliseks lugemiseks sobiv e-tindi ekraan, raamatute ja perioodika allalaadimine eraldi lisatasuta mobiiliühenduse kaudu (toimib paljudes riikides, Eestis aga mitte) või uuel mudelil ka WiFi kaudu, ning hea ingliskeelsete raamatute valik amazon.com-is. (PM)