/nginx/o/2008/06/02/46311t1h77f1.jpg)
Pariisist pääseb rongiga Londonisse paari tunniga, kuid Suurbritannia pole kunagi nii eksootiline tundunud kui praegu. Nii kirjutas eile Prantsuse ajaleht Les Echos Briti valitsuse karmi kärpekava kohta.
Hendrik Vosman: eksootiline apaatsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaleht imestas, kuidas saab neile geograafiliselt nii lähedal asuvas riigis rahvas suhtuda nii stoiliselt pensioniea tõusu ning toetuste ja hüvitiste kärpesse, mis säästurežiimi raames britte tuleval neljal aastal ootab.
Põhjus peitub ilmselt selles, et enamik brittidest on juba olukorraga leppinud ja ei näe võitlusel mõtet. Erinevalt Prantsusmaast ei ole Briti lähimineviku liidrid rahva ägeda vastuseisu korral järeleandmisi teinud. Blair ega Thatcher ei taganenud, olgu surveavaldajateks miljonid Iraagi sõja vastased 2003. aastal või vihased kaevurid 80ndatel.
Suurbritannias ei maksa oodata selliseid streike ja meeleavaldusi, nagu oleme näinud Prantsusmaal pensioniea tõusu vastu. Värske näide: kolmapäeval, kui valitsus oli kärped teatavaks teinud, tuli Londonis parlamendihoone ette meelt avaldama 3000 (!) inimest.
Prantslased kaitsevad kiivalt oma õigust minna 60selt pensionile, kuid ei ole tihti kokku puutunud riigipeaga, kes rahva enamusele sülitades tahtmise läbi surub. Kui nüüd algust tehakse, siis kes teab, millal prantslased brittide kombel apaatiasse langevad.