Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2014/02/20/2836066t1h9a8d.jpg)
«Küllap on hulga targemaid inimesi, kes võiks sellest kirjutada» või «Jah, vastab tõele, et ma olen seda teemat mitu aastat uurinud, aga ma vist ikka ei tahaks (veel) ajalehes sõna võtta». Ma ei pöördunud juhuslike inimeste poole! Vastupidi, neid olid soovitanud nende kolleegid, nad olid silma jäänud oma teadustöö teemaga vm.
Mul oli igati põhjust kahtlustada, et just nimelt see inimene võiks oma teadmistega olulise, ent mõttelt ripa-rapa arvamuste loopimisse kalduva avaliku vaidluse targemale rajale aidata. Mitmes-mitmes asjas on tegu olnud inimestega, kes on tõepoolest ainsad Eestis, kes konkreetse teemaga akadeemilisel tasemel tegelevad.
Miskipärast on aastate jooksul sellised äraütlemised stiilis «küllap on targemaid» tulnud valdavalt naistelt. Ja see pole üksnes minu, vaid mu arvamustoimetajatest kolleegide, ka naiste kogemus. Muidugi ütlevad ka mehed vahel kirjutamisest ära sarnaste põhjendustega, ent palju tüüpilisem on küsimus: «Mis ajaks, kui pikk lugu?» Mehed «lendavad peale» ja teevad ära.
Kirjeldatu on arvamusruumi tõsine häda. Asi pole (üksnes) formaalses soolise tasakaalu soovis ega ka selles, et vaja oleks kuidagi erilist naiselikku lähenemist (mida selle all ka ei mõeldaks). Asi on selles, et tõepoolest jääb nii suur hulk potentsiaali kasutamata, olulised vaidlused väärtuslike teadmiste ja argumentidega täiendamata.
Kui Vabadussõja ajal alustas Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, siis polnud Mihhail Rostovtsevi eraülikooli enam vaja, sest eestlaste rahvusülikoolis võisid vabalt õppida ka juudid ja naised. Mitte vabakuulajatena, vaid täieõiguslike akadeemiliste kodanikena.
Nüüdseks on kõrgharidus juba pikka aega selgelt naissoo poole kaldu. Eestis on 350 000 kõrgharidusega inimest: 128 000 meest (36 protsenti) ja 224 000 naist (64 protsenti). Tendents süveneb. Eelmisel aastal olid 71 protsenti Tartu Ülikooli lõpetajatest naised. 117st doktorikraadi saanust oli naisi 68 (58 protsenti). Tartu Ülikooli töötajate sooline struktuur on samasugune: 58 protsenti naisi, 42 protsenti mehi.
Muidugi ei arva ma, et absoluutselt kõik kõrgharidusega inimesed või isegi ülikoolide õppejõud peaksid vahetpidamata publiku lustiks ja ühiskonna hüvanguks osalema avalikes vaidlustes, ent see, et ühelt poolt kõrgharitute ja teiselt poolt avalikes diskussioonides osalejate sooline jaotus on suures nihkes, on ju ometi ilmne.
Kui saaks kuidagi võluväel panna «küllap on targemaid»-meelsusega naised uskuma, et tihtipeale tegelikult neist targemaid polegi ja et sõna võtta tuleb ka vastutustundest oma kaaskodanike ees, siis ma teeksin seda.
Suure «avastuse» – et ajalehe arvamusrubriigis ja jutusaadetes on mehed ülekaalus – tegijatel soovitan aga ise mõnel teemal sisukalt sõna võtta, selmet võidelda kujuteldavate vandenõulastega, kes justkui tõrjuks naisi. Niisugust «keskealiste valgete meeste» vandenõu lihtsalt ei ole olemas. Tegelikult pingutatakse kõvasti, et leida naisautoreid ja -osalejaid, ehk evangeeliumi sõnadega: «Iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!»