Rando Värnik

FOTO: SCANPIX

Eesti piimatootjaid tuleks toetada riigieelarvest, et nad praeguste madalate hindade juures siiski ellu jääksid, kirjutab Eesti Maaülikooli professor Rando Värnik.

Jälgides viimase aasta arengut Eesti põllumajanduses, jääb paratamatult mulje, et ei lähe just ülemäära hästi. Järjest valjemini kostub õigustatud nurinat Venemaa kehtestatud sanktsioonide üle, tervikuna majanduses valitsevast madalseisu tõttu ja seakatku negatiivse mõjude tõttu Eesti põllumajandusele.

Kas kurtmiseks on põhjust? Kui tavalise tarbija jaoks on oluline, et tema toidukorvi maksumus oleks võimalikult väike ja toit seejuures kvaliteetne, siis toidutoorme tootja huvitub eelkõige sellest, kui palju ta saab tootmisest sissetulekut, millised on seejuures väljaminekud ning kuidas tootmist arendada.

Kindlasti ei saa põllumajanduses toimuvast rääkida üldistatult, kuid piimanduses võib praegu liialdamata rääkida kriisiolukorrast. Võttes aluseks Euroopa Komisjoni piimahinna vaatlusandmed, ilmneb, et toorpiimahind Euroopa Liidus on langenud juulis võrreldes eelmise aasta omaga keskmiselt 18,8 protsenti.  Eestis on toorpiima hind sel ajavahemikul langenud märksa enam ehk 25,3 protsenti. Esinduslikust andmestikust lähtudes ei ole põhjust arvata, et tegemist on ühe suvalise ajavahemiku näitajaga.

Toorpiima hind on ka viimase nelja aasta võrdluses murettekitavalt madal. Eesti piimatootjad said tänavu juunis toorpiima kilogrammi kohta 23,3 senti. See tähendab, et piimatootjatel jääb võrrelduna kolleegidega teistest ELi riikidest saamata umbes 6–7 eurosenti kilogrammi kohta (kui arvestada Euroopa Liidu keskmiseks hinnatasemeks võrreldaval ajavahemikul 30 senti kilogrammilt).

Praegust, umbes 800 000-tonnist kogutoodangut arvestades tähendab see, et Eesti piimatootjail jääb tänavu kokku saamata umbes 45–46 miljonit eurot tulu. Võrdluseks, meie piimatootjate toodangu arvestuslik väärtus on ligikaudu 200 miljonit eurot.

Miks selline olukord Eesti piimatootmises on kujunenud? Põhjusi on mitu, kuid eelkõige võib see tuleneda piimakvoodi kaotamise järgsest olukorrast, millega kasvas pakkumine. Teiseks teguriks on Venemaa kehtestatud sanktsioonide mõju ning maailmaturuhindade langus, mis algas, tõsi küll, juba varem kui Venemaa piirangud meie toiduainetele.

Üle aasta on möödunud ajast, kui Venemaa otsustas lõpetada toiduainete impordi Euroopa Liidust ja ka mitmest teisest riigist. Eesti on piima netoeksportija ja seetõttu mõjutab eksporditurgude osaline kadumine nii piima kokkuostuhinda kui ka tootmismahtu. Nüüdseks on sanktsioonide laiem mõju ilmnenud ka teistes Balti riikides, kes senini olid meie toorpiima kasutajad. Seetõttu ei soovi meie lõunanaabrid enam senise hinnaga ja koguses toorpiima osta. Tootjad ei saa piisavalt tulu tootmise ajakohastamiseks ja keskkonnanõuetega vastavusse viimiseks.

Seetõttu on selles valdkonnas näha muutusi: eelkõige piimalehmade arvu vähendamine ning karjauuendusse tehtavate investeeringute aeglustumine. Praeguseks on piimakarja vähendatud hinnanguliselt ca 7000 looma võrra ning vähendamine jätkub.

Selle tagajärjel on endiselt ohus sajad töökohad maapiirkonnas ning arvestama peab ka kaudse mõjuga majandusele laiemalt. Agraarökonomistid on välja arvutanud, et ühe piimalehma kaudu antakse tööd umbes kuuele töötajale põllumajanduses ja kaasnevates majandusharudes. Lisaks tuleb arvestada, et kui soovida piimatootmist taasalustada, kulub vähemalt viis aastat, enne kui noorloomast saab taas lüpsilehm. See tähendab märkimisväärseid kulutusi ja ootamist, enne kui saadakse tulu.

Tuleb tunnustada jõupingutusi uute eksporditurgude leidmiseks. Kuid ka paljud teised riigid otsivad praegu oma piimale turgu, pealegi on tegemist kiiresti rikneva kaubaga.

Kindlasti tekib nii mõnelgi küsimus, et mis siis ikka, muutusi tuleb ikka ette. Põllumajanduses toimuvad muutused on suure mõjuga eelkõige maapiirkondade arengule ja töökohtadele. Samuti mõjutab toimuv meie toidulauda, kus ei pruugi enam piisavalt olla saadaval eestimaist toodangut.

Kuidas Eesti põllumajandustootjat aidata? Tarbijatena saame kõik üheskoos tootjat aidata, eelistades Eesti päritoluga toitu. Valitsusel oleks mõistlik suunata põllumajanduses niikuinii toimuvaid struktuurseid muutusi riigile pikema aja jooksul kasulikus suunas: näiteks panustades lisaks toimivatele investeeringumeetmetele ka riskide maandamise võimaluste (riskiabifondid) väljatöötamisele koos põllumajandusettevõtjatega.

Praeguses kriisiolukorras on vaja aidata põllumajandustootjal ellu jääda. Vaja oleks juurde kolm-neli senti iga toodetud piimakilogrammi eest, mis võimaldaks säilitada Eesti piimatootmine ja tagada võrdne kohtlemine teiste Euroopa Liidu riikidega.

Artikkel ilmus esimest korda 24. augustil Postimees Plussis.