Tunne Kelam

FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam kirjutab kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäeva eel, et moraalne ja poliitiline ebamäärasus kommunismikuritegude hindamisel lõhestab Euroopat jätkuvalt idaks ja lääneks, isegi 26 aastat pärast Berliini müüri mahakiskumist ning 11 aastat pärast Ida-Euroopa riikide astumist Euroopa Liitu.

23. augustil täitub 76 aastat ühest 20. sajandi rängimate tagajärgedega kuritegelikust kokkuleppest – Molotov-Ribbentropi paktist, millega kaks maailmavallutusele orienteeritud diktaatorit sõlmisid küünilise sobingu Euroopa vastastikusteks mõjusfäärideks jaotamise kohta.

See sobing, mida ajaloos tuntakse lühendatult MRPna, otsustas iseseisvate Balti riikide saatuse, teisisõnu nende allaneelamise Nõukogude Liidu poolt, millega hitlerlik Saksamaa nõustus. See tõsiasi on üldtuntud. Ometi, märksa vähem teadvustatakse, seda eriti Läänes, tunduvalt laiema kandepinnaga tõsiasja. Seda, et MRP avas vahetult tee Teiseks maailmasõjaks, mis algas kõigest nädalapäevad pärast Nõukogude ja Saksa välisministri Molotovi ja Ribbentropi antud allkirju.

Alates aastast 2004 olen püüdnud Euroopa Parlamendis järjepidevalt rõhutada fakti, et Teise maailmasõja vallandamiseks läks vaja kaht diktaatorit. Hitlerist üksi ei piisanud. Inglise keeles kõlab see: «To launch World War Two, you needed two!» Ilma Stalini sõbraliku toetuseta ning kaasosalisuseta poleks Hitler saanud rünnata Poolat 1. septembril 1939. Paar nädalat hiljem järgnenud Nõukogude sissetung Poolasse ning edasine Balti riikide ja Moldova sõjaline anastamine osutasid selgelt, et Nõukogude Liit osales algusest peale aktiivselt Euroopa vallutamises MRP alusel temale määratud aladel.

Kui sellele ebaõigluse tunnetusele ei taheta ega osata vastust anda, otsib see pinna all omasoodu alternatiivseid väljapääse. Mõnigi kord äärmuslik-radikaalsete, kaasa arvatud pahempoolsete liikumiste vormis.

Kõnealust Nõukogude Liidu kaasvastutust Teise maailmasõja vallandamise eest on õige keerukas selgitada kolleegidele Läänes, kus Stalinit mäletatakse Hitleri-vastase koalitsiooni juhtide hulgas, kes aitasid Saksamaad purustada. Et Stalin 1945.aasta Potsdami konverentsil MRPga 1939/40. aastal sooritatud vallutused säilitas ning neid veelgi kasvatas, see tõsiasi jääb hõljuma mingisse halli tsooni, mis välistab selgete järelduste tegemise.

Suurel määral tuleneb aastakümneid püsinud ebavõrdsus Hitleri ja Stalini võrdselt inimvaenulike režiimide ja nende ohvrite erinevast hindamisest. Moraalne ja poliitiline ebamäärasus kommunismikuritegude hindamisel lõhestab Euroopat jätkuvalt idaks ja lääneks, isegi 26 aastat pärast Berliini müüri mahakiskumist ning 11 aastat pärast Ida-Euroopa riikide astumist Euroopa Liitu.

Kuid asi pole üksnes moraalses või poliitilises hinnangus. Fakt on see, et Ida-Euroopas üle 40 aasta võimutsenud kommunistlike režiimide all kannatanute, sealhulgas otseste ohvrite arv ulatub kümneisse miljonitesse. See pole ajalugu. Need on elavad inimesed, nüüdsed ELi kodanikud, kes mainitud ebavõrdsust ning ükskõiksust vahetult tunnetavad.

Natsismikuritegude kohta on rahvusvahelisel autoriteetsel tasandil langetatud selge otsus, millest tuleneb sama selge kohustus: «Ei iial enam!» Kommunismi massiliste inimsusevastasete kuritegude hindamine on jäetud sisuliselt vabaks – eurokeelt kasutades delegeeritud lähimustasandile, kus iga asjaosaline riik võib ise otsustada, kas selle kohutava painava pärandiga midagi ette võtta ja kuidas. Sellest johtub teine oluline takistus: enamikus kommunismijärgseis riikides on suurema aja võimul olnud valitsused, kes on sellestsamast kommunistlikust režiimist sujuvalt välja kasvanud. Loota neilt selget hinnangut oma äsjase mineviku kohta oleks sinisilmne.

Kuid miljonite elavate kommunismi all kannatanute reaalsus püsib. Püsib edasi nende masendustunne, et kannatustest pole olnud kasu – ülekohut ei tunnustata, uued ühiskonnad on teinud väga vähe, et ilmutada ohvritega solidaarsust, neid moraalseltki väärtustada, kõnelemata kompenseerimise katseist ning süüdlaste vastutuselevõtmisest. Minu kogemus Euroopas osutab, et kui sellele miljonite teadvuses ja hinges hõõguvale ebaõigluse tunnetusele ei taheta ega osata vastust anda – kas või moraalse ja poliitilise tunnustuse teel –, otsib haavatud ebaõiglus pinna all omasoodu alternatiivseid väljapääse. Mõnigi kord äärmuslik-radikaalsete, kaasa arvatud pahempoolsete liikumiste vormis.

Olles nende seas, kes esimeste hulgas valiti 2004 suure laienemise järel Euroopa Parlamenti, kohtasin esimestel aastail vanemate riikide ja nende esindajate lihtsustavalt heatahtlikku suhtumist stiilis «tore, et olete lõpuks Euroopasse jõudnud. Teil oli raske minevik, aga see on tänaseks selja taha jäänud. Nüüd hakkame koos ühist tulevikku ehitama...» Kümmekond aastat hiljem võin öelda, et ühise tuleviku eduka loomise eelduseks on ühine tähelepanu ning solidaarsus mineviku vastu. Üksnes kõigi liikmesriikide mineviku, selle kogemuste ja tasakaalustatud ja õiglane hindamine loob aluse tasakaalustatud ja kõigi jaoks võrdseks homseks.

Alustasin katseid meie mineviku lülitamiseks üldeuroopalikku raamistikku veel enne ametlikku liitumist. See sündis Brüsselis, veebruaris 2004 Euroopa suurima poliitilise ühenduse, Euroopa Rahvapartei kongressil, kus me Vytautas Landsbergisega saavutasime erakorralise resolutsiooni vastuvõtmise totalitarismipärandi teemal koos ettepanekutega seda mälestada erilise päevaga, rajada kommunismimuuseum ning avada arhiivid. Aastal 2006 valmistasime koos Vytautas Landsbergise ning Läti delegatsiooni juhi Valdis Dombrovskisega ning andsime Euroopa Parlamendile pidulikult üle mälestustahvli, mis on pühendatud 1941. aasta juuniküüditamiste ohvritele.

Konkreetseks ettevalmistuseks Euroopa Parlamendi ametlikule algatusele kujunes juunis 2008 vastu võetud Praha deklaratsioon Euroopa südametunnistusest ja kommunismist. Selle formuleerimisel osalesid aktiivselt mitmed Euroopa Parlamendi saadikud. Deklaratsioonile andis esimesena allkirja endine Tšehhi president Vaclav Havel, teisena nüüdseks Saksa presidendiks tõusnud Joachim Gauck.

Aastal 2009 täitus europarlamendi järjekordne mandaat, kevadsuvel seisid ees uued valimised. Küsimus muutus järjest dramaatilisemaks: kas suudame ka europarlamendis algatada Praha deklaratsiooni taolise dokumendi? Ega EP senine koosseis selleks palju lootust ei andnud, kuid uue koosseisu suhtumisi oli veelgi raskem ennustada. Polnud kindel, kas ja kui palju idee autoreid parlamenti tagasi valitakse. Põhilisteks eestvedajateks kujunes üheksaliikmeline algatusrühm, kuhu kuulusid peamiselt Euroopa Rahvapartei fraktsiooni liikmed: tšehhitar Jana Hybaskova, Briti konservatiiv Christopher Beazley, mõjukas Ungari poliitik Josef Szajer, poolakas Jacek Sariusz-Wolski, Rootsi delegatsiooni juht Gunnar Hökmark ning eelmainitud Vytautas Landsbergis ja Tunne Kelam.

Otsustasime, et ainus eeldus edu saavutamiseks on võimalikult aktiivne toetajate otsimine. Meie algatusrühm tutvustas Praha deklaratsiooni põhimõtteid Euroopa Komisjoni presidendile Barrosole, justiitsvolinik Barrot'le, EP presidendile Pötteringile, samuti fraktsioonide juhtidele. Mäletan kohtumist roheliste tolleaegse juhi, värvika Cohn-Benditiga, kes esitas terava vastuküsimuse: «Aga miks teie enda fraktsiooni juhid seda küsimust presidentide konverentsil ei tõstata? Ma ütlen teile miks – nad kardavad.» Roheliste taha asi igal juhul ei jäänud. Kuid selgitustööd tuli samavõrra teha omaenda Rahvapartei fraktsioonis, mis oli suurim, kuid ka vaadetelt üsna mitmekesine.

Meie lähtekohaks oli vajadus teadvustada võrdselt kõigi totalitarismiohvrite saatust, saavutada nende mälestuse jäädvustamine ning iga ohvri väärikuse austamine. Ainult selline suhtumine saab tagada, et möödunud sajandi koletislikud kuriteod ei kordu 21. sajandil. Kuni sellist võrdset suhtumist ja hinnangut pole saavutatud, jäävad Euroopa väljakuulutatud väärtused, esmajoones solidaarsus, kahepalgelisteks ning see ohustab konkreetselt Euroopa Liidu ühtsust ja integratsiooni.

Kaua taotletud muutus europarlamendi fraktsioonijuhtide suhtumises toimus 19. märtsil, mil otsustati, et algatusrühma esitatud totalitarismipärandi teemalised küsimused Euroopa Komisjonile laiendatakse 25. märtsi üldkogu debatiks. Ja mis kõige tähtsam – et debatile järgneb EP resolutsioon. Seda viimast oli kõige raskem välja võidelda. Tavaline viis lahendusest kõrvale libiseda on nõustuda – kui teemat ei õnnestu just otse laualt lüüa – aruteluga, kuid vältida konkreetset väljundit resolutsiooni näol, mis jääb ametliku dokumendina püsima ning hakkab mõjutama ka Komisjoni ning valitsuste suhtumist. Resolutsiooni hääletamine lükati debatist eraldi 2. aprilli Brüsseli lühiplenaaristungile.

Naasnud 19. märtsi hilisõhtul Brüsselist koju, alustasin algatusrühma volitusel resolutsiooni teksti ettevalmistamist, mille sain valmis järgmiseks hommikuks. Järgmiseks sammuks oli resolutsioonile toetusallkirjade kogumine. Olime algusest peale seisukohal, et totalitarismiteemaline algatus ei tohi piirduda Ida- ja Kesk-Euroopa saadikute nimedega, vaid sel peab olema märksa laiem kandepind, kaasa arvatud arvamusliidrid Lääne- ja Lõuna-Euroopast.

Veensin oma fraktsioonis algatust toetama näiteks Saksa ning Briti delegatsioonide juhid, samuti EP hispaanlasest ja itaallasest asepresidendid. Kogu kampaanial oli heas mõttes integreeriv mõju tervele poliitilisele fraktsioonile. Kõige südantsoojendavam üllatus oli see, kui pärast üht ERP fraktsiooni üldkoosolekut, kus arutasime ka totalitarismiresolutsiooni tulevast hääletust, astus minu juurde rühma tähtsuselt teine mees, sakslane Nassauer ning küsis: «Aga Tunne, miks sa minult pole allkirja küsinud? Ma sooviksin ka liituda!» Oli tunda, et enamik kolleege hakkasid tajuma mingi uue rongi starti ega tahtnud sellest maha jääda. See tähistas läbimurret üldise solidaarsuse kasuks. Seni olid just sakslased olnud kommunismiteemade puhul silmatorkavalt distantseeruvad.

Kõige rängemaks katsumuseks osutus 25. märtsi pärastlõuna Strasbourgis toimuva täisistungi ajal, mil viie fraktsiooni esindajad hakkasid arutama minu algteksti. Kogu algatuse edu otsustab see, kas suuremad fraktsioonid suudavad jõuda koosmeelele ühise teksti osas ning milliseid kompromisse peab selleks tegema. Volitasime ERP fraktsiooni esindama Rootsi delegatsiooni juhi Hökmarki, kes võis esineda neutraalsemalt positsioonilt kui asja sees olevad idaeurooplased.

Algus ei tõotanud midagi head. Läbirääkimised takerdusid suuruselt teise, sotsialistide fraktsiooni esindaja Kuhne obstruktsiooni. Sotsialistide endi alternatiivne resolutsioonikavand sisaldas irooniana vaid üht paragrahvi ning seegi vältis 23. augusti kuulutamist totalitarismiohvrite ühiseks mälestuspäevaks. Lepituskatsed ei andnud tulemusi ja lõpuks deklareeris Kuhne avameelselt, et tema fraktsioon resolutsiooni kui sellist ei poolda ning kompromissid ei parandavat olukorda. Pärast Kuhne lahkumist suutsid ERP, Liberaalide, Isamaade Euroopa ja roheliste esindajad suhteliselt valutult kooskõlastada ühise kompromissteksti.

Mõistagi polnud ma sellest tekstist just vaimustatud – sisu muutus üldsõnalisemaks, mahtu lühendati, kuid esmatähtis oli säilitada konkreetsed ettepanekud: luua Euroopa südametunnistuse ja mälu platvorm, rahastada totalitarismikuritegude uurimist senisest suuremal määra ELi fondidest ning tunnistada 23. august – kahe kuritegude eest vastutava diktaatori liitlasteks saamise päev – kõigi ohvrite ühiseks mälestuspäevaks.

2. aprillil 2009 suutsime täiskogu hääletusel tõrjuda valdavalt pahempoolsete muudatusettepanekud, mida üritati viimse hetkeni sisse viia. Resolutsioon võeti vastu valdava enamuse – 553 saadiku toetusel.

Veel kuu aega varem oli raske uskuda, et midagi sellist saab teoks. Tulemus ületas lootused. Kuid tegeliku tulemuse saavutamine on alles ees. Euroopa Parlamendi esimene resolutsioon Euroopa südametunnistusest ja totalitarismist on ametlik stardipakk pikaks teekonnaks õigluse ja võrduse poole – teekonnaks, mille lõpuleviimisele saame kõik koos kaasa aidata.