Juhtkiri: populaarsusrindel muutusteta

Foto: Toomas Huik / Postimees

Kevadest peale, neli järjestikust kuud on erakondade reitingud püsinud üsna ühetaolised. Dramaatilised muutused parteide toetusprotsentides toimusid valimistele järgnenud ühe-kahe kuu vältel ning see ongi lähtepositsioon algavaks poliitikahooajaks, mida on põhjust analüüsida.

Milline oli populaarsuse muutus (TNS Emori küsitluste järgi) võrreldes 1. märtsi reaalsete valimistulemustega? Andmetest vaatab selgelt vastu säärane pilt: oli ja on kaks kaotajat (Reformierakond ja IRL), üks võitja (Vabaerakond) ja kolm püsijat (sotsid, Keskerakond ja EKRE).

Kõige suurem muutus on Vabaerakonna populaarsuses – neid toetab küsitluste järgi umbes kaks korda rohkem valijaid (augustis 17 protsenti) kui tegelikel valimistel (8,7 protsenti). Nii IRLi kui Reformierakonda toetab küsitluste järgi umbes kolmandiku võrra vähem valijaid, kui nende poolt valimistel hääli anti.

Võime üsna julgelt öelda, et praeguse populaarsus-seisu juured on eelkõige koalitsiooniläbirääkimiste ajal valitud avalikkusega suhtlemise taktikas, maksumuutuste ebapopulaarsuses ning veel enam nende ühiskonnale «maha müümise» erakordses rabeduses. Piltlikult võib öelda, et Reformierakond ja IRL hakkasid alates esimesest päevast pärast valitsusliidu lepingu avalikustamist tegelema ise süüdatud tulekahju kustutamisega. Vabaerakondlased, kes koalitsiooniläbirääkimistelt lahkusid, naudivad aga populaarsuse kasvu just valitsusliitlaste arvelt.

Tähelepanuväärne on see, et EKRE pole nähtavat kasu lõiganud mitu eelnevat kuud avalikkust erutanud pagulaste temaatikast, ja seda vaatamata nende kohati äärmiselt räigele kõnepruugile. Isegi sel teemal on raske leida ideed või algatust (olgu head või halba), millega nad oleks välja tulnud. Vastavaid läbirääkimisi on mõistagi pidanud valitsuse ministrid ning teistest eristuva initsiatiivi on nüüd haaranud hoopis uus IRLi esimees Margus Tsahkna. Kas ta teemapüstitusel ka IRLi populaarsusele mõju on, näeme ilmselt järgmise küsitluse tulemustest.

Uue esimehe, Jevgeni Ossinovski, valisid endale ka sotsiaaldemokraadid. Meenutagem, et eelmisel suvel toetas sotse tervelt veerand küsitletutest – nad olid mitmel kuul populaarsuselt teine erakond, Keskerakonnast eespool. See andis hoogu sotside unistusele, et nad võivad Reformierakonda võita ja peaministriparteina ohjad haarata. Valimistel tabas neid aga pettumus: neli riigikogukohta vähem kui 2011. aastal.

Ossinovski juhtimisel on sotsid nüüd sõnades justkui opositsioonis, sisuliselt aga ometi ju koalitsioonis. Millega see kummaline olukord lõpeb? Kas sotsid ajavad valitsusliidu lõhki? Selle vastu on mitu argumenti. Esiteks ei ole just palju ühtaegu aritmeetiliselt ja poliitiliselt usutavaid alternatiive, kuidas valitsusliitu kokku panna. Teiseks on sotside valijad ajalooliselt toetanud selgelt pigem koalitsiooni paremerakondadega kui Keskerakonnaga ning ühemõttelist toetust suhete teravaks ajamisele pole ka praegu. Pigem lõppevad Ossinovski avangud visina kui pauguga.