Eston Kohver.

FOTO: Andrus Peegel

Kuigivõrd on paratamatu, et mingil hetkel pärast Eston Kohvrile Pihkva kohtus vormistatud 15 vangla-aastat käib tema saatusele kaasa elanud inimestest üle pessimismilaine. 

Enne otsust arutlesid paljud kommentaatorid, millised võiksid olla positiivsed stsenaariumid ning kuidas Eesti riigiametnik võiks Venemaalt üsna ruttu koju pere juurde naasta. Nüüd on maad võtnud realism: häid uudiseid pole. Ei leidu tagatist, et meie kaasmaalase jaoks laheneb olukord soodsalt ja kiirelt.

Tagatis saab olla vaid katkematu töö Kohvri vabastamiseks. Nii nagu töötati Liibanonis pantvangi langenud ratturite või töötatakse India laevakaitsjate puhul.

Toetus Kohvrile on ulatuslik nii Eestis kui ka meie liitlaste seas ning seda on märganud ka Venemaa välisministeerium. Neljapäeval avaldati välisametkonna vastse peakõneisiku Maria Zahharova kommentaar, mille kohaselt ei saa Kohvri asja kohta «ilmunud kõlavaid avaldusi hinnata muudmoodi kui ilmset katset politiseerida kriminaalasja, mille seaduslikkus ja otsuse põhjendatus ei ärata kahtlust».

Toimuks kõik õigusriigis, oleks alust üllatuda, et niisuguse väitega tullakse välja ajal, mil Pihkva kohtu otsus pole isegi veel jõustunud ning seda on võimalik edasi kaevata, kuid praegusel Venemaal ei ole siin mõtet millegi üle imestada.

Igasuguste märkide tõlgendamine käib muidugi edasi. Kes soovib, võib leida mõnevõrra lohutust sellest, et Venemaa meediakajastus protsessist on olnud suhteliselt vaoshoitud.

Just suhteliselt, sest näiteks päevasõnumite saates «Vesti» luges korrespondent Olga Skabejeva Kohvri-uudisele teksti peale sellise prokuröripaatosega, et auditooriumile ei saanud jääda kahtlust: kinni on püütud vähemasti 30 saatanat. Selleski pole midagi erilist, kuna Skabejeva on vastava intonatsiooni ja stiili poolest väga hästi tuntud. Paari aasta eest pälvis ta Vene blogijatelt hüüdnime «Putini televisiooni raudne nukuke».

Või jällegi RIA Novosti edastatud Mihhail Šeinkmani raadiokommentaar, kus ei leidu õieti muud mõtet peale «avastuse», et Eston Kohvri perekonnanimi on vene keeles «sumadan», ning laest võetud väite, et Eesti pole tema vabastamiseks pingutusi teinud. Teema on lihtsalt vajalikus ideoloogiasoustis ära markeeritud ning muid ülesandeid pole kõrgemalt ilmselt saabunud.

Pessimismiks annab alust muidugi kõik see, mida on Venemaa vanglasüsteemi ja -olude kohta varem loetud ja kuuldud. Seda on eestlastel rohkesti. Minul tuli Kohvri otsuse järel esmalt meelde platnoilaul «Taganka», mida on esitanud paljud, sealhulgas Vladimir Võssotski. Seal on näiteks read «Я знаю, милая, больше не встретимся… / Дороги разные нам суждены». Need ei erine eestikeelse samasuguse laulu «Kawe kelder» sõnumist: «Aeg pikk ja pime on, ma kaugel kallimast  / ja mitte iialgi ei näe vist sind.» Katsu siis mitte pessimistlik olla, kui see peas kummitab.

Võiks aga ka mõelda, et kaitsepolitseinik Eston Kohver lõpetas 1996. aastal sisekaitseakadeemia korrektsiooni eriala. See oli õppeasutuses üldse esimene lend. Kohvri õppimisajal oli Eestis vanglasüsteem veel päris sarnane sellega, milline see on Venemaal tänapäevani. Seega on tema jaoks seal kindlasti vähem üllatusi kui tavainimesel, kes pole eales süsteemiga kokku puutunud. Me peame uskuma, et eesti mees saab raskustele vastu. Ning et Eesti teeb kõik, et tuua ta koju.