Sten Tamkivi: miks ta peaks tagasi tulema?

Sten Tamkivi Foto: Pm

Võõrsil elavate eestlaste kodumaale tagasimeelitamiseks peaks välja käima mõne parema idee kui vaid see, «et Eesti püsima jääks», kirjutab Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi külalispostitusena blogis Memokraat.

Käesolevat arvamust ajendas mind kokku kirjutama möödunud nädalal Presidendi Kärajatel arenenud vestlus. Eri esinejad muretsesid seal ajude väljavoolu ja nende Eestisse tagasimeelitamise pärast, mispeale Hede Kerstin Luik juhtis tähelepanu, et «Eesti püsimajäämine» ei ole noorte naasmiseks piisav argument. Siis ma twitterdasin oma toetusest sellele ideele ja edasi arenes diskussioon juba Facebooki – modernne värk. Aga usun, et teema piisavalt oluline, et seda mitte ainult Facebooki põhja settima jätta.

Kujutleme ennast hetkeks ühe noore Eesti soost maailmakodaniku nahka. Sa oled hea tervisega, vastupidav ja kohanemisvõimeline. Suudad inglise keeles mõelda, aga hakkama saad veel mõnes teiseski. Juba keskkoolis õnnestus sul olla vahetusõpilasena aasta kuskil Lõuna-Ameerikas või Austraalias. Kui sa anekdoote räägid, suudad teha seda nii, et ei venelane ja etiooplane naeravad – isegi kui nalja esitamine eeldab šoti aktsendi eristamist new yorki omast.

Kuna su vanematel ei ole palju raha, siis orienteerud vabalt Euroopa Liidu ja kolmanda sektori struktuurides, mis võimaldasid sul maksta oma bakalaureuse-semestrite eest Rootsis ja Inglismaal, sest Ameerika ja Singapur tundusid esialgu ebamugavalt kaugel – eks magistris jõuab ka seal ringi vaadata. Sinu sünnipäeval olid kohal kristlane, moslem ja kaks geid – sa ise ei oleks tähelegi pannud, aga üks vana klassiõde kuidagi jutu sees mainis.

Sa veel ei tea, kas lähed kaasa sõprade plaaniga alustada päris oma firmat, veeta aasta heategevusega Aafrikas või korjata oma CV-sse esimesed bränditud read mõnelt globaalselt suurfirmalt, kelle peaküttidega karjääripäeval pisut vestlesid.

Sa põhimõtteliselt ei karda midagi, sest iga päev toob midagi uut ja oled ju hakkama saanud ja pikk elu on veel ees ja kõik uksed valla. Sa ei karda okupatsiooni, sest see oli ammu. Ja ei ole eriti mõelnud, et eesti keele pärast peaks kuidagi eraldi muretsema, sest pea kõigil sinu sõpradel on mingi «oma» keel, mida neil «kodus» räägitakse.

Ja siis su ema küsib iganädalase videokõne käigus, ise mitte eriti lootes, et «ega sa ei plaani koju tagasi kolida nüüd lõpuks?».

«Miks?»

Sellel hetkel oleks kummastav, kui sinu ema, ei, kogu sinu kodumaa parim vastus, millega ta suudab lagedale tulla on «et Eesti püsima jääks». Sest tegelikult on üks asi, mida sa kardad: et elu jääb seisma, miski ei arene ja see ongi lõpp-peatus.

Eesti Vabariigi põhiseadus algab nii:
Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki,
[...]
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade

Riigi alusdokumendi roll on fikseerida aluskokkulepped, mille üle vaidlemiseks enam igapäevaselt aega ei raisata. Seda ei tee ma ka siinkohal. Küll aga teeb muret kui seda universaalset vundamenti käsitletakse valmis majana, mitte stabiilse aluspõhjana, millele rajada midagi uut ja ilusat. On liiga palju värve, detaile ja väärtusi, mis ei mahu põhiseadusesse või kümnesse käsku, aga võiksid mahtuda kummagi järgija maailmapilti.

Me elame maailmas, mis väärtustab kasvu. Startup-firma unistab 10x ja 100x väärtuse kasvust, suur börsifirma stabiilsest 20% aastakasvust, tubli läänemaailma riik mõneprotsendilisest. Majanduslik kasv on üks universaalsemalt mõõdetavaid-võrreldavaid, jah, aga oleks ju labane indiviidi või riigi edu vaid selles mõõtmes vaadata.

Kasvamist on igasugust. Teadlane ahmib endasse üha rohkem varasemat teadmist, et luua selle vahemikesse uut. Sportlane kasvatab musklit, olümpiakoondis kvalifitseeruvate liikmete arvu, mõlemal silme ees arengu mõõdupuuna medalid. Pärdilt ootame üha ajatumaid kõlakatedraale, Kerlilt rohkem nädalaid Ameerika singlitabelites. Bhutani valgustatud monarh kasvatab oma rahva õnneindeksit ja ma kahtlustan, et mitte ainult seepärast, et rahaline GDP on teistes mõnevõrra maas.

Kui sellised inimesed on Eestis (kes füüsiliselt, kes keelelis-kultuuriliselt, maailma jaoks ehk vahet polegi?) ja seega saavutused tulevad sellest Eestist, siis ei klapi kuidagi matemaatika, et kõikide nende kasvavate osade summa, meie oma riik… «jääb püsima». Miks seada latt nii madalale? Või isegi – mis õigusega saab seda nii madalale suruda?

Mul ei ole midagi selle retoorika vastu, kui see on vaid üks osa suuremast visioonist selle kohta, mis on meie riigi eesmärgid, mida Eesti pakub oma kodanikele — ja mis ehk isegi veel olulisem — millist väärtust Eesti pakub oma olemasoluga muule maailmale. Mõtleme siis selle suure pildi peale ka, arutame seda kaasteelistega ja nõuame oma esindajatelt, kui nad ise juttu sellele ei vii.

Põhiseaduse preambulast jätsin enne kopeerimata ühe teise, mõnevõrra avarama osa selle dokumendi eesmärgist:

pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus

Lihtsalt «säilimine» ei inspireeri, ei pane suurelt mõtlema, ei pane püüdlema paremaks ja suuremaks saama, mis iganes mõttes. Ja ei hoia paljusid kodust lahkumast või meelita juba lahkunuid siia kiirelt naasma. Hetkel, kui meie suurim eesmärk on status quo, on selge, et see eesmärk jääb täitmata.