Toomas Hendrik Ilves: oleme uhkelt roolis, sest ahtris ahastamine on vilets ja talumatu alternatiiv

Kadrioru roosiaias toimus täna Eesti iseseisvuse taastamise 24. aastapäeva vastuvõtt. Foto: Liis Treimann / Postimees

President Toomas Hendrik Ilves kutsus täna iseseisvuse taastamise aastapäeva vastuvõtul destruktiivse ja passiivse minevikuihaluse asemel vaidlema selle üle, kuidas viia Eestit edasi. Tema sõnul viib Eestit edasi elav ja tsiviliseeritud arutelu, mis tähendab, et ka arvamusvabaduse äärealadelt purskuval kurjusel on vabas demokraatias oma võimalus.

Veel enne, kui ma räägin tänasel ilusal päeval sellest, kus me 24 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist oleme, ei saa ma eirata üht ebameeldivat, ent kaudselt ka tänase pidupäevaga seotud sündmust. See on põhjus, miks me kanname praegu rinnas kollaseid linte: et näidata lootust ja otsustavust tuua koju tagasi aasta eest Eesti Vabariigi territooriumilt röövitud Eesti kodanik.

Nagu teame, täitis politseiametnik Eston Kohver Eesti-Vene kontrolljoonel  tööülesandeid. Tema tööks oli takistada salakaubavedu üle piiri. Parimal viisil on olukorda kirjeldanud ja Eston Kohverit iseloomustanud Eesti suursaadik Jüri Luik: «Ta on tõeline kangelane. Kui inimene läheb hommikul tööle, jätab perega hüvasti ja 24 pärast ilmub välja Moskvas Lefortovo vanglas ning on sellest hoolimata siiani säilitanud kindlameelsuse ja huumorimeele, /---/, siis on selles inimeses tubli sisu.»

Mu daamid ja härrad, samal ajal, kui me naudime oma vabadust siin roosiaias või Roosna-Allikul, Roostal ja kõikjal Eestis, istub meie riiki teeninud ja tööülesannete täitmisel Eesti pinnalt röövitud mees Venemaal vangis. Ta mõisteti range režiimiga vangilaagrisse päev enne Eesti rahva pidupäeva. Vaevalt see ajaline kokkulangemine kuidagigi juhuslik oleks.

Ta istub vangis põhjusel, et tegi oma tööd hästi. Et Eestil on läinud hästi. Mõnede inimeste ja mõne riigi meelest liigagi hästi. Ärme teda unusta. Olgem toeks Estoni abikaasale ja neljale väikesele lapsele, kõigile lähedastele. Tänu Estonile ja tänu temasugustele lõpuni lojaalsetele Eesti riigi ja rahva teenritele oleme vabad ja jääme vabaks.

Head kuulajad, olen üheksa aasta jooksul palju rääkinud kodanikuühenduste tähtsusest ja vajalikkusest demokraatias. Vahepeal oleme näinud, kuidas rahva enesealgatus mängib aina suuremat rolli Eesti elu korraldamises. Me oleme leidnud sellele isegi oma nime – vabakond.

Palju on võrreldes kümnenditaguse olukorraga muutunud. Ja täpselt nii, nagu ise lootsin – algatajaks ja vedajaks on olnud inimesed ise. Mitte riik. Riik on asjaga kaasa tulnud. Võib-olla mitte piisava innukusega, aga mööngem, et ka valitsuse ja riigi suhtumine vabakonda on pöördumatult muutunud.

See aga ongi vabakonna olemus – vabalt tegutsevate inimeste omaenda algatus. Olgu siis jutt linnaasumite ja külade seltsidest üle Eesti, ülemaailmsest fenomenist «Teeme ära», haavatud ja hukkunud kaitseväelaste laste toetuseks loodud Carolin Illenzeeri fondist või ka kogukonnakoolide loomisest.

Kuigi tänapäeval on vabakond tugevam kui ealeski varem me rahva ajaloos, pole selles eestlaste elus midagi uut. 1870. aastal, 145 aastat tagasi algatasid Viljandimaa kooliõpetajad Jaan Adamson ja Hans Wühner Aleksandrikooli korjanduse. Selleks, et ka maalapsed saaksid korralikku emakeelset haridust. Nagu teame, surus tsaarivõim lõpuks oma tahtmise peale. Aga ometi – see oli algus. Lugesin hiljuti järelehüüet oma vanavanaisale, kus austaval kohal oli tema töö Aleksandrikooli hüvanguks.

Ka Estonia teater, mille 110. hooaja algust me läinud nädalal siinsamas roosiaias tähistasime, oli rahvaalgatus, mille lätted ulatuvad samuti 150 aastat tagasi loodud Estonia Seltsi. Või ka Jaani ja Kaarli kirik, mis sündisid meie eelkäijate vabast tahtest ja raskest tööst.

Nii Aleksandrikooli komitee kui Estonia Selts loodi eelkõige selleks, et viia edasi me oma rahva, tollal veel mitte riigi, kultuuri ja haridust. Eesti rahvas mõistis hästi juba enne Gustav Suitsu kirjaridu, et me seisame kahe riigi vahel, see üks on pimedus ja teine valgus. Valisime valguse ja tegutsesime.

Samavõrd ei saa ma jätta meenutamata veel üht kodanikualgatust, mis minu arvates kulmineeruski 20. augustiga aastal 1991, ning millest möödub tänavu 35 aastat: 40 kiri. Ka see, toonase ajastu mõttes väga julge ja südametunnistusest võrsunud kodanikualgatus, tähistab üht monumenti eesti loojaskonna aktiivsele väljaastumisele kultuuri, keele ja rahva püsimajäämise kaitseks.

Me kipume selle algatuse tähtsust oma igapäevase leiva ja kriitika taustal unustama. Totalitaarses ühiskonnas, ajal, mil inimesi saadeti meelsusvangidena Permi laagrisse number 36, kirjutasid 40 ühiskonnas tuntud ja auväärset kultuurirahva esindajat võimukriitilise kirja. Nad tegid seda avalikult, oma nime all, mitte anonüümselt kuskil tollal veel olematus kommentaariumis.

Kuigi toonane okupatsioonivõim tegi kõik endast oleneva selle sõnumi summutamiseks, saatis see algatus julgustava sõnumi kogu rahvale. Seda võeti eeskujuks edasistes vabakondlikes ettevõtmistes: fosforiidisõja ja MRP avalikustamise aegu, öölaulupidudel ja ka organiseeritumas vormis Rahvarinde ja Eesti Komiteede liikumises. Meie Põhiseaduse Assamblee tegijad ja eestvedajad, selle juhtivad mõtlejad nagu näiteks Jüri Adams, tulid just neist samadest vabakondadest, et panna paika me uuesti iseseisva riigi alustalad.

40 kirja autoreid ei pandud vangi, ent neid kiusati taga. Ahistati ka nende pereliikmeid ja kolleege. Täna teame, et see tagakiusamine ei tulnud neile üllatusena. Ja just seesuguse ennastsalgavusega lõidki nad, võib-olla endalegi aimamatult, aluse nendele protsessidele, mis andsid meile kümmekond aastat hiljem julgust võtta oma riik tagasi.

Sellele mõeldes küsigem siis tänagi: kus ja kes me oleme, kui julged ja kui hakkajad? Ma küsin ka põhjusel, et saaksime hiljem – täna siinsamas – nõu pidada. Omavahel. Et rääkida tähtsatest asjadest.

Sest, nagu märkis Sten Tamkivi mõnda aega tagasi: «Meie omavaheline suhtluskeel on sassi läinud». Ja kui seda märkas üks eesti reaalmaailma mõtleja, siis kindlasti on sama tunnetanud ka loomeinimesed. Avatud ühiskonna diskursus, kui seda terminit haruharva endale lubada, on liikumas rentslisse.

Keelepruuk, mida mõned aastad tagasi kohtasime vaid anonüümsetes kommentaarides, on tänaseks jõudnud poliitikute suhu ja kirjutajate lausetesse. Kui mõne aasta eest algas just 20. augustil siin roosiaias sõnavõistlus, mille tulemusena saime sellise imekauni sõna nagu vabakond, siis täna tuuakse meie keelde hoopis teistsuguseid sõnu, mida ma isegi näitena endale ei luba.

Aga me vist kõik oleme neid lugenud või kuulnud. Libastumine labasustesse toodab juurde irdumist ja irratsionaalsust, vihkamist ja vaenu.

Ärme hakka siin mõnitama «poliitkorrektsust». Ei. Teiste inimeste solvamine ja mõnitamine, eriti poliitikute poolt, ei eksi poliitkorrektsuse vastu. Lihtsas maakeeles on see matslus. Mootorrataste summutamata möirgamise keelepruugiga jutlustatakse meile, et eesti keel ja kultuur on «ohus».

Ma ei mõista. Eesti keel ja kultuur pole kunagi pärast 1940. aastat nii tugev olnud kui täna. Meenutagem jälle 40 kirja sätteid, milles eesti haritlased leidsid, et eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised asjaolud:

• eesti keele kasutamise piiramine asjaajamises, olmes, teaduses ja mujal. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust käsitlevate väitekirjade kohustuslik esitamine vene keeles, Eesti NSV 40. aastapäevale pühendatud piduliku koosoleku läbiviimine ainult vene keeles;

• eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvuskultuurile oluliste teoste muutumine raskesti kättesaadavaks, rahvuslike teaduste arengu ilmne pidurdatus.

Kas me tõesti tunneme tänapäeval neid ammu unustet hirme? Või hoopis taaselustame neid, et apelleerida me hingede pimedamale poolele?

Eesti viimase 24 aasta lähenemine Euroopa normaalsusele ja Eesti turvalisuse tõus on otseselt kasvanud välja sellest, et Eesti on vaba. Ja, nagu ma ütlesin, me oleme vabad ka põhjusel, et missioonitundega kodanikud tõstatasid keele ja kultuuri püsimajäämise teema 35 aastat tagasi.

Aga iseseisvusega kaasnevad uued vastutusalad. Sellised, millest 35 aastat tagasi ei osatud unistadagi.

Euroopas olemine ei tähenda ootust, et teised meid aitavad. Me peame ise panustama. Mitte ootama, et valitsus midagi teeks. Kui tahame seista vastu ainutõdede ja autoritaarsuse tõusule, mille vastu protesteeriti 35 aastat tagasi, siis tuleb vabakonnal ja kultuurieliidil ise tegutseda.

Destruktiivse ja passiivse minevikuihaluse asemel tuleb vaielda hoopis selle üle, kuidas Eestit edasi viia. Vältides seejuures asendustegevusi. Olgu või selliseid, mis keskenduvad teatud riideesemete keelustamisele.

Eestit viib edasi elav ja tsiviliseeritud arutelu. Mis, muide, tähendab, et ka arvamusvabaduse äärealadelt purskuval kurjusel on vabas demokraatias oma võimalus. Ja see on normaalne.

See on normaalne seni, kuni me jääme oma aadete ja põhivääruste juurde. Seni, kuni enamus kihutab vajadusel eluterve demokraatliku ühiskonna kaitsele. Seni, kuni nimetame ka matslikkust ja vihkamist just selleks, mida need ongi.

Mis tähendab iga kodaniku ja loomeinimese julgust öelda välja oma arvamus. Ilma hirmuta, et see vallandab organiseeritud kurjuse vastulöögi. Mitte oodata ja loota, et valitsus midagi teeb.

Sõbrad, lootusetus, mis pani 35 aasta eest neljakümmet haritlast riskima oma rahva nimel kõige hullemaga, on ammu hajunud. Nüüd oleme ise roolis. Me kõik. Me saame ise, me peame ise hoolitsema, et me hingekodu siin Eestis oleks puhas. Ja juhimegi siis ise, oleme uhkelt roolis, sest ahtris ahastamine on päris vilets ja meile kõigile talumatu alternatiiv.

Ma tänan teid. Ma tänan kogu Eesti rahvast me riikliku iseseisvuse taastamise päeval. Ja tavakohaselt annan killu Toompea barrikaadi rahnust, me vabaduse tagasivõitmise sümbolist inimestele, kelle teeneid olen täna juba meenutanud. 40 kirjale allakirjutanuile. Suur tänu teile. Elagu Eesti!