/nginx/o/2015/03/11/3860609t1h4e65.jpg)
Venemaal 15 aastaks vangi mõistetud Eston Kohvri kojutoomiseks peab Eesti riik rakendama samasugust eesmärgile keskendumist nagu Liibanonis pantvangi võetud Eesti ratturite vabastamiseks. Liibanoni juhtum näitas, et üksi me oma inimesi sellistest olukordadest välja ei too. Kohvri kojutoomiseks on samuti vaja palju rohkem, kui Eesti riigi võimed lubavad.
See tõsiasi on õppetund arusaamiseks solidaarsusest tänapäeva maailmas. Vähemalt nendega, kellega on samasugused väärtused. Ei saa olla nii, et teie lahendage oma probleeme, meid see ei puuduta, aga kui meil on probleem, siis tulge palun appi.
Solidaarsus tähendab antud juhul ka seda, et kui me elame kaasa Eston Kohvri saatusele, siis peame kogu aeg meeles pidama ukrainlasi Oleg Sentsovi, Aleksandr Koltšenkot ja Nadežda Savtšenkot. Nende saatus on Kohvri omaga peaaegu samasugune. Ka nemad sattusid FSB kätte eelmisel suvel ning on sellest ajast saadik vangis istunud.
Ukraina-meelseid Krimmi elanikke, dokumentaalfilmide tegijat Sentsovi ja anarhist Koltšenkot süüdistatakse terroriaktide korraldamises Krimmis pärast poolsaare üleminekut Venemaale ning Ukraina armee lendurit Savtšenkot kahe Vene ajakirjaniku tapmisele kaasaaitamises Donbassi sõjas. Need süüdistused tunduvad isegi veel otsitumad kui Kohvrile esitatud.
Sentsovile ja Koltšenkole loetakse otsus ette järgmisel nädalal. Prokurör nõuab Sentsovile 23 aastat ja Koltšenkole 12 aastat vangistust. Sentsovil (39) on kaks last, kellest noorem, 11-aastane on invaliid. Savtšenko (34) pidas eeluurimise ajal vastu 85-päevase näljastreigi ning on ainult tänu oma tahtejõule praegu üldse elus, kuigi kannatab elu lõpuni selle tagajärgi.
Eston Kohvri süüdimõistmisega samal päeval pidas vapper Oleg Sentsov Rostovi kohtus tähelepanuväärse kõne (viimane sõna) vandekohtu liikmetele.
«Nagu ka Saša (Koltšenko), ei hakka ma teilt midagi paluma, kõik on niigi selge… Ma tahtsin hoopis muust rääkida… Oli kord selline tegelane nagu Pontius Pilatus. Kui ta oli palju aastaid Kuu peal istunud, mõtles ta oma teo üle järele. Kui talle andeks anti, läks ta mööda Kuu teed ja rääkis Ha-Notsrile: «Tead, sul oli õigus: kõige hirmsam patt Maa peal on argus». Nii kirjutas suur Vene kirjanik Bulgakov raamatus «Meister ja Margarita» ja ma olen temaga nõus. Argus, see on peamine, kõige hullem patt Maa peal. Reetmine on arguse üks erivorm. Suur reetmine algab mõnikord väikesest argusest. Kui sulle pannakse kott pähe, lüüakse mõnevõrra – ja juba poole tunni pärast oled valmis taganema kõigist oma veendumustest, olema nõus alla kirjutama ükskõik millele, olema nõus sisse rääkima teisi inimesi, peaasi et vaid ei löödaks enam. Ma ei tea, mida maksavad sinu veendumused, kui sa ei ole valmis nende pärast kannatama või surema.»