Kuku raadio peatoimetaja Janek Luts tõdeb, et Nokia alustas tavalise metsatöötlemise ettevõttena, mitte kohe elektroonika maailmaturu vallutamisega, ja Nokia lugu ei ole lugu Suurtest, vaid Suureks saamisest.
Janek Luts: kas otsime suurt või võimalust suureks saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte ütles oma maailmareisi viimase toetuskontserdi alguses saalile tänulikult ja sõbralikult: «Saalist tuleb head lõhna! Rikaste inimeste lõhna.» Pärnu kontserdimaja saalis presidendi kärajatel oli lõhn ehk sama, aga õhk paljuski raskem, sest pealismõtte «Eesti 100» mõtestamisel ei olnud kellelgi ühest vastust, aga ootused olid kõrged. Nõustun Rein Kilgiga, kes võttis ürituse tulemuslikkuse kokku, öeldes, et tegemist oli siiski vaid peaprooviga leidmaks vastuseid tööülesandele «Eesti 100».
President Ilvese avasõna võtab ilmekalt kokku tema lause: «Üritagem rääkida tõsistest asjadest ilma populistliku suhtumiseta, et poliitikud on midagi halba», ja kõlas ka üleskutse poliitikud ära kuulata. See oli esimene kord, kui mind saalis istudes külastas hääl minevikust! See oli vürst Volkonski hääl, mis deklameeris Majakovski luuletust «Kuulake!». Kuulasin siis meie Toompea-taevas süttinud poliittähti, kes avasõnade järel kohe intensiivselt mikrofoni haarasid.
Poliittähed hoidsid üldjuhul mikrofoni kahe käega ja oli ka põhjust, sest midagi uut nad ei öelnud. Hirm, et keegi võib neilt seepärast mikrofoni poolelt sõnalt ära võtta, oli siiski põhjendamatu, sest saalis olid viisakad inimesed. Nüüd külastas mind parafraas minevikust: «Kuulan teid, kodanikud politrukid, ja uni tuleb peale!» Ei tea, kas nad ei kuulanud presidendi avasõnu tähelepanelikult või on nad kõik juba valimisvõitlusse nii sisse elanud, et üle huulte voolab ainult peakontoris kooskõlastatud vulin.
Õnneks värskuse hetk tuli! Hede Kerstin Luik suutis poliitkõnedele vahele pääseda ja esitada mu meelest mõtte, mis painab ju paljusid tänapäeva noorte vanemaid: ainult keel ja kultuur Eesti noori kodumaal kinni ei hoia.
Saalis oli tunda ebamugavust – kuidas nii? Aga tõesti, mis siis hoiaks noori Eestis ja mis toob talendid koju tagasi, kui maailm on avatud eneseteostuseks? Kahjuks püüdis arutlemist jätkata vaid Sten Tamkivi, kes rõhutas, et praegu ei ole tähtis, kus inimene on, vaid olulisem on, kuidas ja miks ta jääks eestlaseks!
Nüüd kostis minu peas lahkunud Sven Kuntu loomingust teatraalne karje: «Mida kuradit tean mina eestlusest!?» Aga mida me siis teame eestlusest, kui mõtleme Eestile, mis valmistub tähistama 100. sünnipäeva?
Edasine läks juba käskluse «Rünnakule!» vormis – kollektiivse jõupingutusega tõsteti üles loosung «Eksportida! Eksportida! Eksportida!», sest oleme ju kõik suuremad eesmärgid saavutanud. Oleme liitunud, integreerunud ja ühinenud sellise hulga rahvusvaheliste liitude ja organisatsioonidega, et kõik vajalik on valmis ja olemas.
Kuulasin ettekandjaid ja taas kord külastasid mind lahkunud suurkujud. Sedakorda Sun Zi ja Sun Bin oma tõdemustega «Sõja seadustest», et igal edukal rünnakul on oma kulminatsioonipunkt, kus tuleb seisma jääda ja tagala korrastada! Kas meil on siis tagala kindlustatud ja kodu korras?
Taas peab tõdema, et meie tagala kohta veeretati hulk õigeid sõnu ja mõtteid kihistumisest, regionaalsest ebavõrdsusest, haridusest, meestest, tervisest, naistest ja lastest. Aga need kõik olid juba varem korduvalt öeldud ja mõeldud avalikus ruumis, kuid ainult sõnades, mitte tegudes.
Mind jäi kummitama, kes või mis siis suudaks poliittõmblusteüleselt sidus olla. Heatahtlikult kutsuti Aadu Luukase omaaegseid «Ühiskondliku leppe» püüdlusi Luukase evangeeliumiks, aga praeguseks on selle sära tuhmunud koos auväärse lahkumisega.
Ekspordi loosungi all kõnelejad jätsid mulle kriipima küsimuse, kas ainult Suur on tõsiselt väärt eesmärk. Nüüd ilmutas ennast Lennart Meri, kes ütles, et vajame oma Nokiat! Sellest on ju aastaid möödas, kui see mõte välja öeldud, et mõista, mida ta tegelikult silmas pidas.
Nokia alustas tavalise metsatöötlemis ettevõttena, mitte kohe elektroonika maailmaturu vallutamisega, ja Nokia lugu ei ole lugu Suurtest, vaid Suureks saamisest. Suurte arvude maailma kummardamise asemel tuleks ka meil hakata hindama tublisid keskmisi ja väikseid, kes juba täna annavad ka kuulsale Ekspordile stabiilsemat hoogu kui maagilised Suured.
Siinkohal on sobiv meenutada õpetlikku linnalegendi Eesti ettevõttest, kes tänu välisteenistuse tublile tööle oleks äärepealt pääsenud Ameerika Ühendriikide turule. Kõik oli ilus ja koostöö võis alata ja ameeriklane oli valmis lepingu alla kirjatama. Ainult et allakirjutamise eel selgus kurb tõsiasi. Ameeriklane rääkis ühe kuu tarne mahust, eestlane aastasest tootmisvõimalusest.
Pärnust lahkudes, maanteel tabasin end küsimas veel küsimusi. Miks meie ettevõtjad imetlevad salamisi Singapuri riigikorraldust, millel ei ole miskit pistmist ei demokraatiaga ega rahvusriigi põhimõtetega? Miks on mõnel tahet täis Suurtest asjadest unistajal varuks mõni positiivne hinnang tänapäeva Venemaa või Hiina poliitilise elukorralduse kohta?
Miks me kõlavalt ülistame oma e-saavutusi, kui saavutus on pigem juurdepääsus, mitte mõttekas kasutamisoskuses? Miks mõni meist käitub nagu rändtirts ja on valmis minema küpsenud riikide sotsiaal- või tööturu palukeste järele ilma sotsiaalse väärikuse ja eneseteostusevajaduse ja -võimaluseta?
Häid vastuseid ei ole ma veel leidnud, aga otsime siis edasi!