Avo-Rein Tereping

FOTO: SCANPIX

Vabariigi kodanik* Avo-Rein Tereping leiab, et tulevikus võiks kärajad toimuda ajurünnaku stiilis, et vältida pikka aega tähelepanu keskpunktis olnute ümmargust juttu.

Möödunudreedene presidendi kärajad, millega 15. Pärnu juhtimiskonverents väärikalt lõppes, tundus tavapäraselt murelik. Ettevalmistatud sõnavõtud ja esitlused olid kahtlemata põhjalikud ja asjakohased, kuid suurem osa vaba mikrofoni kasutajaist esitas värskete ideede asemel kartusi, hirme ja kõhklusi – alates murest, et noored ei näe oma tulevikku Eestis, kuni kurtmiseni, et meie koerad hauguvad liiga valjult ja segavad viljakat mõtlemist.

Mõned esinejatest ei suutnud end kuidagi ajapiiri mahutada, sestap jäid ehk paljudki head mõtted avalikult välja ütlemata, sest aeg sai ümber. Küllap on paljusõnalisus ja ümmargune jutt omane neile, kes on pikka aeg­a nautinud tähelepanu keskpunktis olekut. Poliitikud ning need, keda peetakse arvamusliidriteks, seda kahtlemata on. Ehk tasuks tulevikus kärajate kogunemist läbi viia pigem ajurünnaku stiilis, et pärast ettevalmistatud esitlusi saaks välja öeldud võimalikult palju ideid, mitte aga pikki heietusi.

Kuid üks sõnavõttudest rabas mind tõsiselt, sest pakuti midagi uut ja erinevat. Selle lühikese presentatsiooni esitas tarkvarafirma KFPD juht ja kaasomanik Lauri Karp (firma peakontor asub Eestis, harukontorid Leipzigis, Frankfurdis, Edinburghis, Vancouveris). Tegelikult rabas mind rohkem asjaolu, et sõnavõtt ei tekitanud kelleski soovi kommenteerida, polemiseerida, täiendada.

Nimelt väitis ta, et välisinvesteeringutele kui päästvale taevamannale lootmise asemel tuleks keskenduda pigem sellele, kuidas panna välismaised ajud tööle Eesti ettevõtjate huvides, andmata neile ometi täielikku otsustusõigust omandi üle. Selleks tuleks tööle võtta välismaise müügi- ja suurriigi kogemusega firmajuhte, sest eksportijate põhiprobleem ei ole tootmine, vaid toodangu müük välismaal.

Mitte keegi ei oota Eesti ettevõtet oma turule. Firmad vajavad müüjat, mitte «keevitajat», oli Lauri Karbi üks sõnumeid. Tulemuseks oleks ekspordikäibe kasv, mis on lõppkokkuvõttes riigi rikkuse allikas.

Tõepoolest, välisinvesteeringud loovad töökohti kohe, sissevoolav raha turgutab ka riigikassat, elu hakkab justkui liikuma. Kuid medalil on teine pool, mida tunnevad valusalt näiteks buumiaastate laenuvõtjad.

Lauri Karbi hinnangul on loosung «välisinvesteeringud Eestisse» pigem üheksakümnendate aastate strateegia, sest välisinvestorile anname oma infrastruktuuri ja tööjõu, vastu saame küll lühiajalise heaolu, kuid pikemas perspektiivis pärandame oma lastele valiku – kas töötada palgatöölisena välisinvestori juures ja alluda tema tahtele või minna mujale leiba teenima. Lisaks liigub raha ta omaniku soovil sinna, kust saab suuremat kasumit, kus tööjõud on odavam.

Kui vaadata minevikku, pole riigid rikkaks saanud mitte raha, vaid ajude sissevoolu tõttu. Parim näide on muidugi USA, kuid ka näiteks suure osa Venemaa arhitektuurimälestistest on kavandanud sinna kutsutud itaallased, ebaproportsionaalselt palju oli nii tsaariarmee ohvitseride ja kindralite kui ka teadlaste hulgas nii sakslasi, šotlasi kui teisi rahvusi (sh ka eestlasi), keda ei käsitletud mitte kui omanikke, vaid kui impeeriumi huvides töötavaid hästimakstud palgatöölisi.

Nii see impeerium kasvas, kuni tulid bolševikud, kelle laastamistöö puudutas ennekõike ajusid. Ka Jaapani sõjajärgne edu ei põhinenud mitte imporditud rahal, vaid sissetoodud ja -ostetud teadmistel.

Süsteemi seisundi parendamiseks vastuvõetud otsuseid on kaht tüüpi, väidavad Rooma klubi liikmed. Esimesed annavad tulemuse kohe, kuid kaugemas perspektiivis võib süsteemi seisund veelgi enam halveneda.

Teist tüüpi otsused vahel isegi raskendavad süsteemi seisundit pärast nende rakendamist, kuid kaugemas perspektiivis tagavad pikaajalise edukuse ja jätkusuutlikkuse. Inimesed kalduvad eelistama esimest tüüpi otsuseid, sest tahaks kohe, juba homme tunda õnne ja naudingut. Küllap on ka panus välisinvesteeringutele pigem esimest tüüpi, teadmiste sisseost kuulub teist klassi otsuste hulka.

Keerukates süsteemides on omal kohal mõlemat tüüpi otsused, kuid oluline on nende vahekord. Ilmselt on pikaajalises perspektiivis soodsam osta välismaalt ennekõike teadmisi, ajusid ning alles teise eelistusena raha, investeeringuid. Ka riigi poliitikas peaks rõhuasetus raha sissevoolult nihkuma rohkem teadmiste sissevoolu soodustamisele.

* nii sai kärajatel kombeks end tituleerida