Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Eelmisel nädalal Oslos rääkis igati tubli norrakas loo, kuidas 9/11 sündmuste järel oli ühe Pakistanist pärit poisi isa toonud kooli tordi – nii rõõmus oli ta terrorirünnakute õnnestumise üle. No näete siis, kostsin norrakale, vähemasti saate aru, et teil on seesugustega probleem.


Oi, kuidas ma eksisin. Norralane seletas, et olen teinud täiesti vale järelduse. Probleem on hoopis selles, väitis ta, et küllap ei ole nad Norras toda Pakistanist tulnud meest ikkagi piisavalt hästi vastu võtnud ja kohelnud. Tema järeldus kõlas nii: nad peavad Norras veel rohkem pingutama, et päästa väike Ahmed (nii oli poisikese nimi) oma halva isa käest.

Seesugune uskumus, nagu saadaks allaheitlikkuseni painutatud sallivus ja eneseeituseni pingutatud humanism korda imesid, ei klapi kokku tegelikkusega. Ameerika sotsiaalteadlane Joel Kotkin väidab hiljutises Newsweeki numbris, et universaalsed ideoloogiad võivad küll liita kosmopoliitset eliiti, kuid enamikule inimestest ei lähe need karvavõrdki korda.

Noid panevad liikuma ja tegutsema pigem hõimusidemed, olgu need rahvuslikud või rassilised, religioossed või kultuurilised. See seletabki, miks Ahmedi isa, kelle Norra riik on vastu võtnud, andnud talle elu- ja töökoha, tema lastele haridusegi, tunneb hinges ja südames ikkagi rohkem ühist nendega, kes kolmandas maailmas lääne tsivilisatsiooni vastu plaane hauvad.

Milline oht peitub poliitilise eliidi viljeldavas tolerantsuses islamiimmigrantide suhtes, selle eest hoiatas möödunud nädalal Wall Street Journalis endine Hollandi parlamendi liige, somaali päritolu Ayaan Hirsi Ali. Paraku on sisserändajate arv paisunud juba nii suureks, et noist on saanud arvestatav poliitiline jõud, mis omakorda on viinud selleni, et suuremad parteid on asunud toetama immigratsiooni islamimaadest, pöörates samal ajal pilgu kõrvale nende euroopalike väärtustega vastuolus olevatelt tavadelt.

Liiati, märgib Ali, peab islamimaade ühendus Euroopasse asunuid oma satelliitkogukonnaks, kelle ülesanne on kõikvõimalike survevahenditega vaigistada mitte ainult kriitikat, vaid üldse igasugust arutelu islami üle.

Aga näiline tolerantsus, mis võib küll sobida poliitilisele eliidile, ei ole siiski piiritu. Eelmisel nädalal avaldas Friedrich Eberti fond Saksamaa küsitlustulemused, kust selgus, et kolmandik rahvast pooldab välismaalaste riigist väljasaatmist.

Eriti suur oli vastuseis moslemitele, nagu märkis ajaleht International Herald Tribune. Tervelt 55 protsenti rohkem kui 2400 vastanust ütles, et araablased ei ole meeldivad inimesed. Iga kümnes sakslane soovib, et riigis ilmuks välja führer, kes korra majja lööks.

Naiivsus ja tegelikkuse eiramine on viinud niikaugele, et Euroopa on muutumas püssirohutünniks. Ja kui pakistanlasest isa annab väiksele Ahmedile kunagi tikud, siis... kes teist julgeks seal lähedal olla?