Juhtkiri: head töökohad toovad tagasi

Talendid marss koju! Foto: Urmas Nemvalts

Kaubandus-tööstuskoja algatus «Talendid koju» on iseenesest kiiduväärt ja ettevõtjate kurtmine oskajate töökäte vähesuse üle samuti mõistetav, kuid pelgalt lennukatest üleskutsetest võõrsil viibivate eestimaalaste tagasi kutsumiseks ei piisa, ükskõik kui patriootlikku kuube seda mähkida.

Pigem kipub «Talendid koju» meenutama kampaaniat, kus ettevõtja lubab uutele klientidele suurel hulgal soodustusi, kuid senised kliendid jäetakse unarusse. Kas kõik Eestisse jäänud, kuid tööta talendid on tõesti ära kasutatud? Vaevalt.

Inimesed asuvad võõrsile elama erinevatel põhjustel. Noored lähevad õppima; spetsialistid-eksperdid saavad end proovile panna; mõni ei leia tööd siin, kuid saab selle piiri taga; mõne valiku määrab südame kutse; mõni tahab lihtsalt seigelda. Piirideta maailmas on iga inimese vaba valik, kus ta elab ja töötab.

Kui avaramad eneseteostusvõimalused on üks oluline Eestist lahkumise motiiv, siis kas Eesti ettevõtjad on piisavalt pingutanud, et siinsetele töötajatele neid võimalusi pakkuda?

Arvestades, kui hädas on oldud näiteks kutsehariduse arendamisega, sest ettevõtjad ise ka ei tea, millist tööjõudu nad näiteks viie aasta pärast vajavad, tuleb arvata, et need pingutused pole olnud piisavad.

Nii põhjalikuks elukorralduse muutuseks nagu teise riiki elama minek on vaja enamat kui kodumaa kutset. Esiteks on võõrsil olijal enamasti ka pere, kes samuti peab kolimise ette võtma – see tähendab, et väärikat tööd on siin vaja ka abikaasale.

Teiseks ei suuda Eesti õhuke riik tihti võistelda mitme teise riigi sotsiaalsete garantiidega. Tõsi, heaoluriikideski arutatakse, et võib-olla on üksikisiku turvatunde tagamisega üle piiri mindud, kuid kuni see on nagu on, arvestab inimene sellega. Kolmandaks, üks suurimaid takistusi Eestisse naasmisel on siinsed kesised töötasud ja teatud tasemel spetsialistidest alates ka arenguvõimaluste puudumine.

Just viimane punkt on see, kus ettevõtjad ise saavad kõige rohkem inimeste tagasi kutsumiseks ette võtta. Kui lõunasse ja itta jäävad lähinaabrid välja arvata, ei saa me tegelikult üheski vallas «konkurentsivõimeliste» töötasudega uhkeldada. Ja siinkohal pole mõtet rääkida tootlikkusest või tont teab veel millest. Töö ja ka arenguvõimaluste pakkumine on tööandja korraldada. Ning kui ahvatlevad töökohad on olemas, tuleb ka tööjõud.