Meie, eestlased, tunnetame ennast mingil müütilisel tasandil erilisena: meie meeled uitasid üleminekuajal ja uitavad praegugi lootusrikkalt kuskil mütoloogilises hõbevalges lingvistilises metsas. Äkki selles ongi meie jõud? küsib lavastaja Rein Pakk.
Mihkel Muti «Pingviini ja Raisakassi» lavastades tundsin ma esimest korda selgelt, kuidas veerandsaja aasta perspektiiv on juba piisav, et anda mulle võimalus vaadelda üheksakümnendate alguse üleminekuaega ja iseseisvuse taastamist kui seisundeid. See tähendab võimalust mõelda iseenda ja rahvuskaaslaste üle. Selle üle, kuidas me nende kahe seisundi kaudu kujunenud oleme.