Rein Pakk: eestlus on nagu koduõlu

Rein Pakk Foto: Liis Treimann

Meie, eestlased, tunnetame ennast mingil müütilisel tasandil erilisena: meie meeled uitasid üleminekuajal ja uitavad praegugi lootusrikkalt kuskil mütoloogilises hõbevalges lingvistilises metsas. Äkki selles ongi meie jõud? küsib lavastaja Rein Pakk.

Mihkel Muti «Pingviini ja Raisakassi» lavastades tundsin ma esimest korda selgelt, kuidas veerandsaja aasta perspektiiv on juba piisav, et anda mulle võimalus vaadelda üheksakümnendate alguse üleminekuaega ja iseseisvuse taastamist kui seisundeid. See tähendab võimalust mõelda iseenda ja rahvuskaaslaste üle. Selle üle, kuidas me nende kahe seisundi kaudu kujunenud oleme.

Mõelda selle üle, kuhu me jõudnud oleme, kui palju me muutunud oleme. Mõelda selle üle, millest millesse me üle läksime. Kes me olime, kui üleminek algas, ja kelleks me olime ümber konfigureerunud, kui üleminek lõppes? On see üldse lõppenud? Kas iseseisvuse taastamise käigus toimus ainult millegi taastumine või pääses lahti ka midagi päris uut?