:format(webp)/nginx/o/2013/05/25/1780648t1h4192.jpg)
Venekeelse kanali ETV+ programmist ja petoimetaja sõnumitest vaatab vastu suund meelelahutuslikkusele, aga vähe on Eesti päriselu kajastamist, mille jaoks see kanal loodi, leiab Indrek Ibrus, Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskuse juht, hiljutine kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik.
Ilmar Raag kirjutas 11. augusti Postimehes («ETV+ ülesanne on anda veel üks instrument maailma mõtestamiseks»), et kriitika ETV+ peatoimetaja Darja Saare aadressil on paranoiline ja ülepingutatud. Saar rääkis mäletatavasti intervjuus Vene telekanali uudistesaatele, et ETV+ hakkab kriitilistes küsimustes edastama vabariigi valitsuse seisukohti. Tegelikult muidugi ei hakka, kinnitasid Raag ja teisedki ERRi esindajad, kaasa arvatud Saar ise. Tõepoolest on usutav, et ei hakka. Ilmselt oli tegu vaid noore peatoimetaja hetkelise komistamisega, mis võib küll maineriskina oma elu elama hakata.
Aga see selleks. Siin tahan hetkeks arutleda Raagi eelduse üle, et ERRi sõltumatuses ei tohi kahelda, seda avalikkuses kritiseerida. Selle kõrval tõi ta aga esile, et ETV+ ise peaks jääma lõpuni tasakaalustatuks, andma kõigile osalistele sõna, kuna just see hakkabki seda kanalit eristama idapiiri taga olevatest. Küllap on ta seega ka nõus sellega, et sama peab käima kogu Eesti ühiskonna kohta – et niipea kui tekib väikegi oht või kahtlus ERRi sõltumatuse suhtes, võime kõik reageerida kiirelt ja kriitiliselt, kuna just tegelik sõnavabadus meid Peipsi-tagustest seatustest eristab.
Nagu tuntud sotsioloogid Ulrick Beck, Anthony Giddens ja Scott Lash kunagi sedastasid, vaid pluralistlik, mitmel moel kriitiliselt reflekteeriv ühiskond on võimeline oma riske maandama. Kui ETV ühe kanali peatoimetaja ütleb, et esindatakse vabariigi valitsuse seisukohti, ja me kõik sellele käega lööks, sellele vabandusi otsiks, oleks see küllap tõsine märk me ühiskonna ees olevatest riskidest. Seega, kuigi olen ka ise aeg-ajalt süüdi selles, et torman avaliku kriitika puhul ERRi kaitsma, on see organisatsioon lõpuks seda rohkem Eesti rahva avalik asi, mida rohkem sellest räägitakse, selle pärast muretsetakse, seda kritiseeritakse.
Kas see avalik-õiguslik kanal ka Eesti venekeelset elanikkonda tervikuna teenindada ja esindada tahab, jääb praegu, mil eetrini on 1,3 kuud, veel lahtiseks.
Seega, riskimaanduse otstarbel vaadakem ka, mida nädalavahetusel presenteeritud ETV+ sügisprogramm vaatajaile pakub. Kuna ma olen olnud selle meediaüksuse kontseptualiseerimise juures kaua, kuni hetkeni, mil valitsus selle rahastamise lõpuks otsustas, siis lubatagu mõned kõrvalt kaasaelaja kommentaarid selle kohta, mida tähelepanuväärset selles uues lubatud programmis on, mida ei ole ja mis on selles lausa teistmoodi võrreldes avalik-õigusliku meedia traditsioonilise kontseptualiseerimisega Euroopas.
Alustagem viimasest. Darja Saar esitas nädalavahetusel üsna unikaalse seisukoha. Räägiti, et 80 protsenti uue kanali programmis moodustavad elustiilisaated ning kandev formaat on infotainment ehk tõsise informatsiooni meelelahutuslik esitamine. Saar selgitas, et kuna tänapäeva vaataja ei soovi enam kuulata rääkivaid päid, siis ongi lahenduseks infotainment.
Selle koha peal lasi Pierre Bourdieu ilmselt nagu vurrkann hauas ringi. Tema eesti keeldegi tõlgitud raamatu «Televisioonist» keskne tees oli, et «televisioon ei võimalda mõttetäpset, tõsist kommunikatsiooni». Selle seisukohaga võib vaielda, kuid tõde jääb kusagile vahepeale – telemeediumil on tõesti mitmesuguseid omadusi, mis selle funktsioone tõsise mõttevahetuse kanalina piiravad. Kuid samas on just Euroopa avalik-õiguslikud meediakanalid pidanud kinni liinist, mis erameedia meelelahutuslikkusele ja infotainmentʼi-lembusele alternatiive pakuvad. Avalik-õiguslik kvaliteedimärk tähendab alatist eesmärki esitada infot nõnda, et selle päritolu ja rõhutatult tasakaalustatud esitus oleksid auditooriumile alati arusaadavad. Seejuures tuleb sisu püüda esitada küll atraktiivselt, kuid maksmata seejuures lõivu meelelahutuslikkuse ebakriitilisele tuimastusele.
Nagu tänapäeva ideoloogiateoreetikud on hästi näidanud, on ideoloogia kõige paremini peidetud, kuid tihti kõige efektiivsem just meelelahutuskultuuri puhul. Siis, kui auditooriumi kriitilised radarid on välja lülitatud. Just sel taustal oli omapärane Saare sedastus, et otsus teha infotainment’i tuleneb vajadusest pakkuda midagi teistsugust tänapäeva aktiivsetele vaatajatele, kes rääkivatest peadest tüdinenud.
On omamoodi tähelepanuväärne, et sellise sõnumiga tuldi välja arvamusfestivalil, rääkivate peade Mekas. Paide «sõnarokifestivali» populaarsus võiks olla üks indikaator, et inimeste teadmised, täpselt vaetud sõnad ning unikaalsed ideed ja seisukohad on jätkuvalt magnet, mis elanikkonda tõmbab, ning filmis «Seenelkäik» karikeeritud «elavamad» formaadid ei ole päris see, mida keskmine vaataja avalik-õiguslikult televisioonilt ootab. Väärt idee leiab oma auditooriumi alati, ebahuvitava söödavaks tegemine meelahutusega on teadlikule vaatajale läbinähtav ja piinlik.
Siinset kriitikat esitades tuleb olla täpne: ETV+ programmis on lisaks uudistele ette nähtud kaks tõsisemat arutelusaadet nädalas ning seega ei oota venekeelset auditooriumit vaid lõdvestav meelelahutus. Samas on peatoimetaja sõnum, et infotainment on kanali kandev liin, siiski Euroopa meediakeskkonna kontekstis üsna katkestuslik ning sellisena küsimusi tekitav. Pahatahtlik arvaja võiks ka siinkohal küsida, et kas infotainmentʼi tuimastusse ei ole kasvõi enesetsensuuri tulemusel peidetud «psühholoogilise kaitse» ideoloogilisi turvapatju. Parim võimalus selliseid küsimusi vältida oleks tugineda sajandi jooksul väljakujunenud avalik-õigusliku meedia aluspõhimõtetele.
Toon siinkohal ühe näite. Aasta eest, venekeelse avalik-õigusliku kanali võimalikku ideestiku aruteludel räägiti palju, et üks kanali peamisi eesmärke peaks olema esitada küsimusi ja anda vastuseid eesti ühiskonna ja elukeskkonna kohta. Et eesmärk peaks olema neutraliseerida see kohatine [Ankur] infopuudus Eesti elu erinevate tahkude kohta, mis pahatihti on muutunud umbusu ja usaldamatuse allikaks. Ning selle kõrval anda venekeelsetele inimestele ka hääl, et oma probleemidest rääkida ja neile lahendusi nõutada. See tähendaks muuhulgas kohustust rääkida ausalt ka Eesti elu valupunktidest, aidata inimesi nende tegelike probleemide lahendamisel. Minna seejuures ka maksimaalselt kohalikuks, rääkida päris inimeste päris elust. Just sel eesmärgil sai kanali eelarvesse sisse kirjutatud ka Narva stuudio arendamine – et see võimalus minna Ida-Virumaa ellu sisse oleks kergem ja valmisolek seda teha oleks nähtav.
Nüüd aga pakutakse meile programmi, mis on n-ö klassikaline pehme edulugude programm – on infotainment’i, on kulinaariat, on moodi ja loomemajandust. Kuid samas puuduvad saated päris majandusest, pole ei tarbija- ega sotsiaalkaitset. Päris elu asemel lubatakse ….jah, tõesti infotainmentʼi, eskapismi – põgenemist sest päris elust.
Kindlasti on oma plussid sellel, kuid tegijad teevad programmi justkui iseendale. Siis on õhinat rohkem, teatakse, mida tahta ja nõuda. Kuid kas see avalik-õiguslik kanal ka Eesti venekeelset elanikkonda oma tervikus teenindada ja esindada tahab, jääb praegu, mil eetrini on 1,3 kuud, veel lahtiseks.
ETV+ PROGRAMM
«Sügishooajal 2015 pakub ETV+ rohkem kui 20 tundi omasaateid:
Iga argipäeva hommikusaade «Утренний кофе» («Hommikukohv»)
Iga argipäevaõhtu meelelahutussaade «ТВой вечер» («Sinu õhtu»)
Arutelusaade «Касается всех» («Puudutab kõiki»)
Analüütiline saade «На острие» («Noateral»)
Eestimaa reisisaade «Путешествия с Марией Вие» («Reisid Marija Viega»)
Kulinaarne saade «Фунт liha» («Nael liha»)
Kultuurisaade «Рабарбар. Наша культура.» («Rabarber. Meie kultuur»)
Loomemajanduse saade «Креатив с Оксаной Тандит» («Loovusest koos Oksana Tanditiga»)
Intellektuaalne meelelahutuslik mäng «Kes küsib?»
Spordiuudised ja spordivõistluste ülekanded
Uudistesaade «Aktuaalne kaamera»
Nädalat kokku võttev analüütiline uudistesaade «Aktuaalne kaamera +»»
Allikas: http://etvpluss.err.ee