Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/04/24/1711294t1h9735.jpg)
E-kaubandus on valdkond, millesse meie muidu nii e-meelne rahvas on seni suhtunud teatava umbusuga. Aastaid oleme olnud arenenud e-kaubandusega riikidest pikalt maas, kuigi internetikasutajate suhtarvult paljusid neist edestame, kirjutab osta.ee omanikfirma juhataja Toomas R. Raist.
Nüüd tundub, et lõpuks on ka selle toru suult punn eest lennanud. Kui veel mõni aasta tagasi kasutasid inimesed internetti endale sobiva eseme leidmiseks, kuid reaalse ostu sooritasid siiski kaubanduskeskuses, siis nüüd kurdavad kohalikud poepidajad, et olukord on vastupidi: proovimas käiakse kaubanduskeskuses, aga tellitakse lõpuks netist. Sest nii on odavam.
Mullu ostsid eestimaalased e-kanalite kaudu 36 protsenti rohkem kui aasta varem. Kui arvud kõrvale jätta, siis kõnelevad samast trendist ka Omniva ja Smartposti üha uued pakiautomaatide rivid. Vajaduse nende järele on tinginud e-poodidest tehtud ostude arvu kasv, mitte usinad vanaemad, kes pakiautomaatiga linna lapselapsele üha rohkem moosi saadavad.
Nii et tundub, et meie e-bisnis on hoo sisse saanud ja tulevik justkui roosiline. Või kas ikka on?
Meie e-kaubanduse turgu pisut tugevama luubiga uurides avaneb pilt, mis meie kodumaisele e-eduloole eriti takka ei kiida. Mainitud 36-protsendiline kasv on suures osas seotud ostudega, mis on sooritatud väljaspool Eestit tegutsevates poodides. See on muidugi loogiline ja ootuspärane, sest internet riigipiire ei tunne. Peamine põhjus, miks eelistatakse välismaiseid keskkondi, on suurem kaubavalik ning hind.
Eesti traditsioonilise kaubanduse kõrgeid hindu on kirutud aastaid, kuid enamasti ollakse sunnitud seda võtma kui paratamatust – et ettevõte ainult kodumaise ostjaskonnaga kasumlik oleks, peavad hinnad olema suhteliselt kõrged. Aga kui tavalise poe asemel Berliini või Helsingisse šoppama minek on tülikas ja aeganõudev, siis mõnest välismaisest e-poest uue kampsuni tellimine ei võta kübetki rohkem aega võrreldes kodumaal asuvast e-poest tellimisega. Suured ülemaailmsed e-poed saavad hinna madalana hoida, sest nende käive on oluliselt suurem.
Nii tundubki üha enam, et e-kaubandus on võidujooks, kus me jäime stardis magama, ning kuigi nüüd näitame üha suuremat kiirust, käriseb vahe jooksu liidritega aina suuremaks. Paraku pole see ka võrdne võistlus, sest väikese riigina suudame kiiresti kasutusele võtta innovaatilisi lahendusi, kuid kaubanduse seisukohalt on meie ostjaskond liiga väike. Kui siia lisada ka megakorporatsioonide poolt suurtel turgudel tehtavad investeeringud ja arendustööd e-äri arendamiseks – pakivedu droonidega on ehk siinmail enim kõneainet tekitanud arengusuund –, tulebki möönda, et võistlus pole võrdne. Ent ometi on see võistlus.
Kas meil, kohalikel e-poodidel, on selles võistluses mingi šanss? On, kuid selleks tuleb ära kasutada oma konkurentsieeliseid.
Kiirus. Eesti müüjate peamine eelis võrreldes välismaiste poodidega on lühike tarneaeg. Müüjad, kellelt ostetud esemed on ostjal käes kuni kolme päeva jooksul, on edukad. Usaldus. Meil on ikkagi võrdlemisi lihtne kontrollida ettevõtete tausta ning väheke rohkem vaeva nähes jõuda isegi inimesteni, kes mingit äri ajavad. Samuti on nii ostjad kui müüjad sageli ID-kaardi või mobiil-ID abil tuvastatavad, mis annab lisagarantii.
Suhtlus. Kuigi noorem põlvkond suhtleb enamasti vabalt ka inglise keeles, on paljudele inimestele oluline eestikeelne suhtlus.
Need on meie tugevused ning need e-poed, kes tahavad üha kasvava tempoga sammu pidada, peavad oma strateegiad üle vaatama, et mitte jääda kõrvaltvaatajaks.