Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2015/08/10/4366585t1h4ec5.jpg)
Kaks suve järjest, sama aeg, sama koht, sama mees... Tõkkejooksja Jaak-Heinrich Jagor ilmus mullu justkui eikusagilt ja jooksis end Eesti meistrivõistlustelt vägeva rekordiparanduse toel EMile. Spordis juhtub ikka üllatusi, nenditi seepeale õlakehituse saatel ning kuna uusi sähvatusi ei järgnenud, kiputi teda juba unustama.
Kuniks möödunud pühapäeval parandas ta taas Eesti meistrivõistlustel 400 m tõkkejooksus isiklikku rekordit müstilised 1,3 sekundit ja sai endale pileti Pekingi MMile ning Rio olümpiale.
Jagori meeletuid rekordiparandusi ei oska keegi, ka sportlane ise, adekvaatselt selgitada. Ja kas peabki? Seletusest tähtsam on see, et meil on tekkinud emotsioonidest pakatav spordimees, kes treenib, juhendab noori sulgpallureid ning suudab vähemalt kord aastas vägevalt üllatada.