Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Juhtkiri: omapäi üle piiri üksnes vanemate loal

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Postimees
Copy

Vanemad, kes lapsed omapäi reisile saadavad, peavad arvestama, et paljudes riikides kehtib nõue teha kindlaks, kas laps reisib vanema teadmisel ja loal. See nõue on vajalik ja mõeldud eelkõige lapse kaitsmiseks ning sellega tuleb ka arvestada.

Tänases lehes on juttu juhtumist, kus lapsevanem saatis järeltulijad Suurbritanniasse, kuid unustas selleks vajaliku lapsevanema loa kaasa panna. Ehkki sel korral lõppes lugu õnnelikult – peamiselt piiritöötajate inimlikkuse ja vastutulelikkuse tõttu –, tuleb ometi alati arvestada, et kontroll riigipiire ületavate laste üle pole tarvilik mitte piirkontrolli kiusu tõttu, vaid laste turvalisuse tagamiseks. Seetõttu peaks lapsevanem alati meeles pidama, et loa lapsele piiriületuseks saab anda vaid tema ise.

Kuni reis ei vii Euroopa Liidust kaugemale, on nõutavatesse paberitesse puutuv veel enam-vähem selge. Keerulisemaks muutub asi siis, kui soovitakse sõita riikidesse, mis EList väljapoole jäävad.

Olukorra teeb keerulisemaks see, et ka välisministeeriumil endal ei ole ammendavat infot, millised riigid milliseid dokumente lapsevanematelt nõuavad. Kui näiteks Eesti piirivalve lepib ühe hooldusõigusliku vanema vabas vormis kirjutatud nõusolekuga, siis mujal maailmas ei pruugi sellest kaugeltki piisata. Mõnesse riiki reisimisel on vaja mõlema lapsevanema kirjalikku luba. Seetõttu tasub meeles pidada kolme asja: esiteks, uurida enne lapse reisile saatmist alati sihtriigi nõudeid selle riigi saatkonnast, teiseks, pidada meeles, et alati on targem väljapoole Euroopa Liitu sõites lapsevanema luba ka notariaalselt kinnitada, ja kolmandaks, alati tasub lapsevanemal küsida kohalikust omavalitsusest ingliskeelne rahvastikuregistri väljavõte, mis näitab ära hooldusõigused ja sugulussideme. Sellest viimasest on abi ka juhul, kui lapsega kaasa sõitval vanemal on lapse omast erinev perekonnanimi.

Kontroll riigipiire ületavate laste üle pole tarvilik mitte piirkontrolli kiusu tõttu, vaid laste turvalisuse tagamiseks.

Selline bürokraatia maht võib tunduda küll ebamõistlik, kuid selle juures tasub silmas pidada, et juhtumeid, kus üks lapsevanem on soovinud lapse teise riiki viia vastu teise vanema tahtmist, on läbiminevikus olnud mitmeid. Hilisemate arusaamatuste ärahoidmiseks on see nõue niisiis mõistlik ja põhjendatud.

Küll aga tasuks välisministeeriumil kaaluda, kas ei oleks mõttekas teha ülevaade nõuetest, mis kehtivad eri riikides üksi reisivale või siis ühe vanemaga koos piiri ületavale lapsele. Muus osas annab ju välisministeeriumi koduleht välisriiki minejale head ja ammendavat informatsiooni, ja see on infokanal, mida inimesed esiteks on harjunud kasutama ja teiseks, kus avaldatud infot võib pidada usaldusväärseks. Praegu aga on last üksi või ühe vanemaga reisile saatvad inimesed jäänud pisut omapäi ja ehk oleks see üks koht, kus ministeerium võiks inimestele abikäe ulatada.

Märksõnad

Tagasi üles