Aivar Õepa.

FOTO: Peeter Langovits

Parvlaevade Saaremaa ja Muhumaa saatmisega Saksamaale on Väinamere sadamais taas tekkinud ootejärjekorrad. Tagasi oleks otsekui tosina aasta tagused ajad. Toona olid parvlaevajärjekorrad igasuvine reaalsus; toona ei nurisetud, vaid arvestatigi oma plaanides mitmetunnise ooteajaga sadamas. Nüüd on nii saarlased kui ka saarte külalised harjunud parema kohtlemisega.

Kõigepealt süüdlastest. Kehtiva, 2006. aastal sõlmitud lepingu järgi peavad liini teenindama 400 liinimeetrit sõidukeid ja 400 reisijat mahutavad parvlaevad. Nii see praegu ongi, seega täidab vedaja Väinamere Liinid lepingut. Kuid juba aastal 2005 oli suursaarte ja mandri vahet sõitev autode arv aastas poolteist korda suurem kui kümme aastat varem. Majandusministeerium oleks võinud siis ennustada, et järgmise kümne aastaga on kasv vähemalt samasugune, ja panna konkursitingimustesse suuremad laevad.

Teiseks oleks Väinamere Liinid võinud tellijat ja kliente pikemalt ette teavitada, et suuremad laevad viimaseks kaheks suveks liinile ei jää. Hea küll, järgmist lepingut ei võidetud, solvumine tellija peale on mõistetav. Kuid kliendid pole küll millekski süüdi.

Kolmandaks oleks majandusministeerium võinud reageerida kohe, kui oli teada suurte parvlaevade lahkumine. Oleks võinud tellida juba mais suure portsu lisareise juuniks-augustiks. Ehkki lepingu järgi pole vedaja kohustatud lisareise tegema, kui tal vaba laeva pole, oleks suurem tellimus teda ehk innustanud üht laeva lisaks prahtima.

Süüdlasi võib leida teisigi. Inimesed armastavad näidata näpuga Urve Palo poole, kelle majandusministrina tegutsemise aega jäi uue veolepingu sõlmimine Tallinna Sadamaga. Näidata võiks aga ka Edgar Savisaare peale, kelle ajal 2006. aasta leping sõlmiti, või Juhan Partsi peale, kes juba 2010 jagas lubadusi, kuidas ta parvlaevaliikluses kõike muudab, ja kolm aastat hiljem polnud tegudeni jõudnud. Või Meelis Atoneni peale, kelle plaan parvlaevaühendust reformida takerdus saamatult korraldatud hangetesse. Atonen ütles lahkudes, et valitsus teda ei toetanud – seega osutab näpp taas Partsi poole, kes oli tollal peaminister.

Kuid süüdlaste otsimine ei lahenda probleemi. See tuleb lahendada, sest inimesed on korraliku teenusega arvestanud ja sellele oma plaanid rajanud. Kehtiva lepingu piires tundub ainus lahendus tuua liinile kolmas laev. Selleks tuleb leida järgmises riigieelarves rohkem dotatsiooniraha ja tellida tihedam sõidugraafik.

Ei saa nii, et ootame aga tuleva oktoobrini, küll siis saabub õndsus uute laevade näol. Sinna on üle aasta, seni inimesed kannatavad, ja nad ei ole neid kannatusi sugugi ära teeninud.

Ei saa nii, et ootame aga tuleva oktoobrini, küll siis saabub õndsus uute laevade näol.